Kord kui ma olin umbes 12aastane, rääkisin ma oma isaga. Üks noormees meie koguduses oli just naasnud põhimisjonilt Lõuna-Ameerikast ja ma täheldasin tema juures muutust. Ütlesin isale: „Mul on meeles, milline ta oli siis, kui ta ära läks ja nüüd tundub ta palju erinev olevat.” Mu isa vastas lihtsalt: „Lähed poisina ja naased mehena.” Ma ei tea täpselt, miks see vestlus on mul mällu jäänud, aga nüüd, kus ma olen teeninud misjonil üle 1,5 aasta, mõistan ma iga päevaga üha enam seda, mida mu isa mõtles. Ma tahaksin välja tuua 3 asja, mis vähemalt minu jaoks on kaasnenud selle imelise teenimiskutsega.
| Temple Square is always beautiful in the springtime. Gardeners work to prepare the ground for General Conference. © 2012 Intellectual Reserve, Inc. All rights reserved. | 1 / 2 |
Minu „parim mina”
Ma olen alati olnud enesekindel inimene ja tihtipeale on see tunne lähenenud lausa uhkusele. Ma ei tahaks ütelda, et olen pidanud end kõige targemaks või kõige andekamaks, aga olen olnud endaga rahul ja kaldunud vahel arvama, et mul pole tarvis muutuda. Kuid ma olen õppinud misjonil mitu korda, et päris nii see asi ei ole. Meil kõigil on nõrkusi ja mina ei ole vähimalgi määral erand. Aga sellest veelgi tähtsam on see, et ma olen õppinud kuidas pöörata neid nõrkusi tugevuseks. Mulle tundub peagu naljakas, kui kerge on Jumalal näidata meile täpselt seda, mida vajame, kui oleme Tema vaimule häälestatud. Ta on näidanud mulle antud kogemuste kaudu asju, mida on vaja parandada, kuid see on vaid üks pool sellest protsessist. Nagu me loeme Mormoni Raamatust (Et 12:27), näitab Jumal meile meie nõrkusi, ning seejärel aitab meil nendest tugevused teha. Ma olen seda kogenud palju kordi – olen selle eest äärmiselt tänulik –, ja ma olen kindel, et Ta pakub seda mitte ainult misjonäridele, vaid igaühele, kes on piisavalt alandlik, et seda otsida.
Sõbrad
Ma arvan, et kellelegi ei tule üllatusena, kui ütlen, et oma kodu ja sõprade mahajätmine ja teisele poole maakera jalgalaskmine viib sind kokku „paari” uue inimesega. On loogiline, et misjonärina kohtad sa paljusid erinevaid inimesi, ja et paljud neist ei pruugi olla sellised, kellega sa oled harjunud, kas heas või halvas mõttes. Aga üks asi, mida ma ei oodanud, on mulje, mida need inimesed mulle sageli märkamatult jätavad. Ma tean ja tunnistan, et Issand tunneb meid, ja et Ta teab täpselt kuhu Ta tahab meid saata, ja kellega Ta tahab meid kokku viia, õpetamaks meile millised inimesed me peaksime olema. Ma olen uskumatult tänulik nende inimest eest, keda ma siin kohanud olen, ja oma eeskuju kaudu on nad innustanud mind olema armastavam, alandlikum, tänulikum ja eelkõige ustavam Kiriku liige. Ma kuulsin kunagi, et Jumalal pole vaja meile ingleid läkitada, kuna Tal on siinsamas juba nii palju ustavaid teenijaid, ja olen ise kogenud, et nii see on. Jumal õpetab meid läbi teiste inimeste, nii et olgem valmis ja kärmed õppima.
Tunnistus
Meil oleks vist raskevõitu leida misjonäri, kellel puudub igasugune tunnistus taastatud evangeeliumist, kuid nii nagu kõikide teiste puhul, on see tunnistus mõnel väiksem, mõnel suurem. Ja nii nagu kõik teised, peavad ka misjonärid nägema vaeva, et seda tunnistust kasvatada. Ja see tunnistus, mille mina olen saanud misjonärina teenides, on minu elu kõige kallim kingitus. Pühakirjades on öeldud, et kui me jagame seda, mis meil on, siis meile antakse juurde, ja selle lihtsa tõe tõttu ma võin ütelda täieliku veendumusega, et see on Jumala Kirik. Jagades oma tõekspidamisi ja tunnistust teistega, olen tundnud Püha Vaimu tunnistamas oma südames, et see on õige. Ma tean seda ja ma tean, et kõik võivad tunda sedasama.
Ma ei tea, milline saab olema minu ülejäänud elu, aga ühes asjas ma olen täiesti kindel. Otsus minna misjonile on õnnistanud minu elu rohkem, kui oleksin suutnud ette kujutada. See ei ole pelk kutse „levitada oma usku”, vaid see on püha ülesanne Jumalalt ja ma olen selle eest ülimalt tänulik.