Vt ka Omasooiharus Teemalehekülg
Jätkuv avalik arutelu samasooabielude üle on tekitanud palju küsimusi pressilt, avalikkuselt ja Kiriku liikmetelt Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku positsiooni kohta sellise abielu ja üldiselt homoseksuaalsuse suhtes.
2006. aastal andsid vanem Dallin H. Oaks Kiriku Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist ja vanem Lance B. Wickman Seitsmekümnest sel teemal intervjuu. Need Kiriku vanemjuhid vastasid kahe Kiriku avalike suhete personali liikme küsimustele. Järgnevalt ongi see intervjuu välja toodud, et aidata selgitada Kiriku seisukohta nendes tähtsates, keerulistes ja tundlikes küsimustes.
AVALIKUD SUHTED: Kas võiksite alustuseks selgitada, miks on homoseksuaalsuse ja samasooabielude küsimus Kirikule tähtis?
VANEM OAKS: See on palju suurem teema kui ainuüksi küsimus sellest, kas ühiskond peaks olema homoseksuaalse eluviisi suhtes tolerantsem. Viimaste aastate jooksul oleme näinud järeleandmatut survet selle elustiili pooldajatelt pidada normaalseks seda, mis ei ole normaalne. Kõiki, kes sellega ei nõustu, peetakse kitsarinnalisteks, fanaatilisteks ja ülekohtusteks. Need pooldajad on kiired nõudma endale sõna- ja mõttevabadust ning sama kiired kritiseerima kõiki, kes on teisel arvamusel, ning, kui vähegi võimalik, neid homofoobideks sildistades vaikima sundima. Me oleme näinud vähemalt ühes riigis, kuidas homoseksuaalsuse eest võitlejad on saanud enamuse toetuse ning kuidas kiriku pastorit ähvardati vanglakaristusega, kuna ta kuulutas kõnepuldist, et homoseksuaalne tegevus on patt. Neid trende arvestades peab Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik võtma seisukoha õpetuse ja põhimõtete osas. See on enamat kui sotsiaalne küsimus – see võib seada ohtu meie kõige elementaarsemad usulised vabadused õpetada seda, mida me teame, et meie Taevane Isa tahab, et me õpetaksime.
AVALIKUD SUHTED: Oletame, et minu 17-aastane poeg tahab minuga rääkida ja läbi suurte raskuste ütleb mulle, et usub, et tunneb külgetõmmet meeste suhtes, et ta ei tunne ega ole kunagi tundnud huvi tüdrukute vastu. Ta usub, et on arvatavasti gei. Ta ütleb, et on püüdnud neid tundeid alla suruda. Ta elab küll tsölibaadis, kuid mõistab, et tema tunded mõjuvad tema perele laastavalt, kuna nad on alati rääkinud tema Kiriku misjonist, templiabielust ja kõiksugu taolistest asjadest. Ta tunneb, et ei suuda enam elada elu, mis tema arvates on vale. Ja nii ta tuleb minu jutule sellises väga erutatud seisundis. Mida ma talle lapsevanemana ütlen?
VANEM OAKS: Sa oled mu poeg. Sa oled alati minu poeg ja ma olen alati sulle toeks.
Erinevus tunnete või kalduvuste ja käitumise vahel on väga selge. Ei ole patt, kui meil on kalduvusi, mis, kui neile järele anda, kutsuksid esile käitumist, mis on patune. Patt on kiusatusele järele anda. Kiusatus ei ole ainulaadne. Isegi Päästjat kiusati.
Uus Testament kinnitab, et Jumal on andnud meile käske, mida on raske pidada. See on kirjas 1. kirjas korintlastele 10. peatükis salmis 13: „Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.”
Ma arvan, et on tähtis mõista, et homoseksuaalsus, millest te räägite, ei ole nimisõna, mis kirjeldab seisundit. See on tundeid või käitumist kirjeldav omadussõna. Kui sa selliste katsumustega silmitsi seisad, palun ma sind, et sa ei mõtleks, et oled see või teine, vaid tea, et oled Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige ja minu poeg, kes seisab silmitsi väljakutsega.
Igaühel on väljakutsed, millega nad peavad võitlema. Sa kirjeldasid erilist väljakutset, mis on väga keeruline. See on meie ühiskonnas väga tavaline ning nüüd on seda hakatud ka politiseerima. Kuid see on vaid üks paljudest väljakutsetest, millega mehed ja naised silmitsi seisavad, ja ma julgustan sind otsima Päästja abi, et kiusatusele vastu seista ning hoiduda tegudest, millest sa pead hiljem meelt parandama või mis sinu liikmestaatuse Kirikus ohtu seavad.
AVALIKUD SUHTED: Kui kellelgi on väga tugevad heteroseksuaalsed tunded, siis on alati võimalus abielluda. Kui noor mees leiab, et ta on gei, siis mis me talle tegelikult ütleme, on see, et pole teist võimalust kui olla elu lõpuni tsölibaadis, kui ta ei tunne külgetõmmet naiste suhtes?
VANEM OAKS: Sedasama ütleme ka paljudele liikmetele, kellel pole võimalust abielluda. Me ootame, et iga vallaline inimene tsölibaadis elaks.
VANEM WICKMAN: Me elame ühiskonnas, mis on niivõrd läbi imbunud seksuaalsusest, et seetõttu on inimestel raskem vaadata mööda oma seksuaalsest orientatsioonist ning näha enda olemuse teisi aspekte. Ma arvan, et mina ütleksin sinu pojale ja kõigile, kes on sellises situatsioonis, et nad oma vaatevälja avardaksid ja vaataksid kaugemale oma seksuaalsest orientatsioonist. Leia rahuldust oma iseloomu, isikupära ja loomuse teistest tahkudest, mis ulatuvad sellest kaugemale. Ei saa eitada, et seksuaalne orientatsioon on kindlasti iga isiku üks põhilisi omadusi, kuid see ei ole nende ainus omadus.
Samuti ei tähenda kalduvused, et liige ei või osaleda Kiriku tegevuses muul moel. Nagu jutuks tuli, on ainult abielu sel juhul välistatud. Kuid isegi see soov võib täituda, kui vaadata taastatud evangeeliumi seisukohalt elu kui tervikut.
Selles elus on teenistus Kirikus, sealhulgas ka misjonil teenimine, võimalik kõigile, kes on ustavad lepingutele ja käskudele.
AVALIKUD SUHTED: Seega te väidate, et homoseksuaalseid tundeid saab talitseda?
VANEM OAKS: Jah, homoseksuaalseid tundeid on võimalik talitseda. Võib-olla on kalduvus või vastuvõtlikkus selliste tunnete suhtes ühtedele probleemiks ja teistele mitte. Kuid see kalduvus tähendab teatud tunnete kogemist ja tundeid on võimalik kontrollida. Kui me tunnetele järele anname, siis need suurendavad kiusatuse võimu. Kui me kiusatusele järele anname, siis oleme teinud pattu. Sama kehtib inimese kohta, kes ihaldab teise vara ja kellel on suur kiusatus varastada. Sama kehtib inimese kohta, kes on sattunud alkoholist sõltuvusse. Sama kehtib inimese kohta, kes on kergesti ärrituv. Kui nad seda kalduvust ei kontrolli, muutub see vihaks ja viha võib viia käitumiseni, mis on patune ja ebaseaduslik.
Me ei räägi ainulaadsest väljakutsest. Me räägime surelikkusele omasest seisundist. Me ei mõista täpselt, miks või millises mastaabis need kalduvused esinevad. Kuid me teame, et tundeid on võimalik kontrollida ja käitumist on võimalik kontrollida. Patu piir jookseb tunnete ja käitumise vahel. Ettevaatlikkuse piir jookseb vastuvõtlikkuse ja tunnete vahel. Me peame tundeid ohjeldama ja püüdma neid kontrollida, et hoiduda olukordadest, mis viivad patuse käitumiseni.
VANEM WICKMAN: Ma leian, et üks meie aja suurtest eksiarvamustest on arusaam, et kui kellelgi on kalduvus midagi teha, siis ta seda paratamatult ka tegema peab. See on vastuolus meie loomusega, nagu Issand on seda ilmutanud. Meil on võime oma käitumist kontrollida.
AVALIKUD SUHTED: Kui me vaatame kedagi, kes kergesti ärritub, ja vaatame tema vanemaid, kes on ehk samuti kergesti ärrituvad, siis võiks ju öelda, et see tuleb geneetilistest mõjudest.
VANEM OAKS: Ei, meie ei nõustu sellega, et inimesed on sündinud oludesse, mis takistavad neil saavutamast oma igavikulist saatust, ilma võimeta neid kontrollida. See on vastuolus päästmisplaaniga ja see on vastuolus Jumala õigluse ja armuga. See on vastuolus kogu Jeesuse Kristuse evangeeliumiga, mis peegeldab tõde, et Jeesuse Kristuse väe ja armuga või väe ja armu kaudu saame jõudu teha kõiki asju. Sealhulgas ka kiusatustele vastu seista. Sealhulgas tegeleda kaasasündinud probleemidega, nagu vaimne või füüsiline puue. Ükski neist asjadest ei takista meil saavutamast oma igavikulist saatust. Sama võib öelda ka kalduvuste kohta ühel või teisel moel käituda. Kui kiusatusele järele anda, siis takistaks see meil igavest eesmärki saavutamast.
AVALIKUD SUHTED: Te ütlete, et Kirikul ei ole tingimata positsiooni geenide ja kasvatuse küsimuses.
VANEM OAKS: Siin tuleb mängu meie õpetus. Kirikul pole seisukohta selle osas, mis põhjustab selliseid kalduvusi nagu külgetõmme samast soost isikute vastu. Need on teaduslikud küsimused – kas põhjus on kasvatus või geenid –, mille kohta puudub Kirikul seisukoht.
VANEM WICKMAN: See, kas tegu on looduse või kasvatusega, tõstatab olulisi küsimusi ja kui me neile keskendume, siis mulle tundub, et see juhib meid kõrvale põhimõtetest, mida vanem Oaks meile kirjeldas. Kes oskab öelda, mispärast tuntakse külgetõmmet samast soost inimeste vastu? Kuid on tähtis teada, et me võime oma käitumist kontrollida ja just meie käitumine on tähtis.
AVALIKUD SUHTED: Kas teraapia oleks sellisel puhul õigustatud samm, kui rääkida käitumise kontrollimisest? Kui noor mees ütleb „Ma tõesti tahan, et need tunded ära kaoksid … ma teeksin ükskõik mida, et need tunded kaoksid”, siis kas oleks õigustatud kliiniline teraapia, mis nende küsimustega tegeleks?
VANEM WICKMAN: Teraapia võib talle sobida. Kirik ei ole kindlasti sellise teraapia vastu. Kuid kui me vaatame seda inimest nõustava lapsevanema vaatevinklist või inimest nõustava Kiriku juhi vaatevinklist või selle inimese vaatevinklist, kes tunneb külgetõmmet samast soost isikute vastu, ning esitame endale küsimuse „Mida ma võin selles asjas teha, mis oleks evangeeliumi õpetustega kooskõlas?”, siis ei ole asja kliiniline aspekt kõige tähtsam. Kõige tähtsam on mõistmine, et mul on enda tahe. Mul on valikuvabadus. Minus endas on võim kontrollida, mida ma teen.
See ei tähenda seda, et inimene, kellel on selline katsumus, ei võiks otsida sobilikku kliinilist abi, mis aitaks selgitada, kas tema puhul saab selles asjas midagi ette võtta. See on küsimus, milles psühhiaatria ja psühholoogia professionaalid on eriarvamusel. Juhtumianalüüsid on minu teada näidanud, et mõnel juhul on õnnestunud aidata inimesel tema orientatsiooni muuta ja mõnel juhul mitte. Kui rääkida Kiriku seisukohast, siis meie peamiseks hooleks on inimesed ning see ei ole meie fookus. Teised küsimused on tähtsamad.
VANEM OAKS: Just nii. Las ma lisan veel ühe mõtte. Kirik võtab harva seisukohti, millised ravimeetodid on asjakohased arstidele, psühhiaatritele või psühholoogidele jne.
Teiseks, teatud vaimsete hoiakute või tunnete ravimisel on kasutatud väärkohtlemist. Üks näide, mis meelde tuleb, on üledoseerimine depressiooni puhul. Aversiivteraapia puhul, mida on kasutatud, et ravida inimesi, kes tunnevad külgetõmmet samast soost isikute vastu, on aja jooksul ilmsiks tulnud tõsiseid väärkohtlemisi. Kuigi meil ei ole seisukohta selle osas, mida arstid teevad (välja arvatud väga harvadel juhtudel – abort on üks selline näide), oleme teadlikud sellest, et esineb väärkohtlemist ja me ei võta endale vastutust nende väärkohtlemiste eest. Kuigi need on mõeldud nende inimeste abistamiseks, keda me soovime näha abi saamas, ei või me heaks kiita kõiki kasutatavaid meetodeid.
AVALIKUD SUHTED: Kas heteroseksuaalne abielu on kunagi võimalik nende jaoks, kellel on homoseksuaalsed tunded?
VANEM OAKS: Meilt küsitakse vahel, kas abielu ravib neid tundeid, millest me oleme rääkinud. President Hinkley, seistes silmitsi faktiga, et keegi oli uskunud selle olevat mõjuv ravi ja et isegi mõned Kiriku juhid olid soovitanud liikmetel abielluda, et ravida neid tundeid, ütles järgmist: „Abielu ei peaks käsitlema kui teraapiat, mis ravib selliseid probleeme nagu homoseksuaalsed kalduvused.” Minu jaoks tähendab see seda, et me ei saa seada ohtu Jumala tütreid, kes astuvad sellistesse abieludesse valedel põhjustel või teadmata kõiki asjaolusid. Inimesed, kellel on sellised katsumused, mida nad ei suuda kontrollida, ei või sõlmida abielu heas usus.
Teisest küljest inimene, kes on ennast kõikidest üleastumistest puhastanud ning näidanud, et suudab nende tunnete ja kalduvustega toime tulla ning need tagaplaanile panna ja tunneb külgetõmmet Jumala tütre suhtes ning soovib abielluda ja lapsi saada ning nautida igavikulisi õnnistusi – sellisel juhul oleks abielu asjakohane.
President Hinkley ütles, et abielu ei ole teraapia probleemide lahendamiseks.
VANEM WICKMAN: Küsimused, mida võib küsida inimene, kes tunneb külgetõmmet samast soost inimeste vastu, on näiteks: „Kas see kalduvus jääb igavesti minuga? Mis mõju on sellel igavesele elule? Kui ma kuidagi selles elus hakkama saan, siis milliseks ma saan teispoolsuses?”
Vastus sellele küsimusele on, et külgetõmme samast soost isikute vastu ei eksisteerinud sünnieelses elus ega eksisteeri ka järgmises elus. See on olukord, mis teadmata põhjusel paistab kehtivat ainult surelikkuses – sekundi murdosa jooksul meie igaveses eksistentsis.
Hea uudis kellelegi, kes on kimbatuses külgetõmbega samast soost isikute vastu, on see: 1) Ma ei pea seda igavesti kannatama. See on ainult selles elus. Möönan, et meil kõigil on raske vaadata mööda sellest, mis on praegu. Kuid sellest hoolimata, kui te näete surelikkust kui praegust seisundit, siis näete te seda sellisena ainult selle elu jooksul. 2) Kui ma püsin väärilisena selles elus, kui ma olen truu evangeeliumi käskudele, kui ma pean kinni sõlmitud lepingutest, siis saavad mulle osaks ülenduse õnnistused ja igavene elu, mida Taevaisa soovib anda kõikidele oma lastele. Ma saan parajal ajal osa kõigist õnnistustest – sealhulgas ka igavesest abielust.
VANEM OAKS: Lubage mul lisada sellele veel ainult üks mõte. Järgmises elus ei ole rõõmu täiust ilma perekonnaüksuseta, ilma mehe, naise ja järeltulijateta. Veelgi enam, inimesed on selleks, et nad võiksid tunda rõõmu. Igavikulisest küljest vaadatuna toob samasooliste vaheline (seksuaalne) tegevus ainult kurbust ja muret ning viib igaveste võimaluste kaotamiseni.
AVALIKUD SUHTED: Vanem Oaks, natuke aega tagasi rääkisite te samadest moraalinormidest heteroseksuaalidele ja homoseksuaalidele. Kuidas te vastaksite kellelegi, kes ütleks teile: „Ma mõistan, et tegu on samade standarditega, kuid kas me ei palu mitte natuke enamat inimeselt, kes tunneb külgetõmmet samast soost isikute vastu?” Muidugi on heteroseksuaalseid inimesi, kes ei abiellu, kuid kas te ei mööna, et neil on vähemasti lootus, et homme võivad nad kohata oma unelmate kaaslast. Neil on alati lootust, et see võib juhtuda igal ajal nende elus. Inimesel, kes tunneb külgetõmmet samast soost inimeste vastu, aga pole samasugust lootust.
VANEM OAKS: Muidugi on erinevusi, kuid see situatsioon ei ole ainulaadne. Mõnel inimesel on füüsiline puue, mis võtab neilt praktiliselt igasuguse lootuse kunagi abielluda. Situatsioon, kus inimestel ei ole selles elus võimalik abielluda, on traagiline, kuid mitte ainulaadne.
Vahel öeldakse, et Jumal ei diskrimineeriks selles olukorras olevaid inimesi. Kuid elu on täis füüsilisi vaegusi, mida mõned võivad pidada diskrimineerimiseks – näiteks täielik halvatus või tõsine vaimne puue on asjaolud, mis tõsiselt mõjutavad võimalust abielluda. Kui me usume Jumalasse ja usume Tema armu ja Tema õiglust, siis ei saa me ütelda, et see on diskrimineerimine, sest Jumal ei diskrimineeri. Me ei saa enda seisukohalt otsustada, mis on diskrimineerimine ja mis ei ole. Me paneme oma usu Jumalasse ja oma ülima kindluse Tema armu ja Tema armastusse kõikide Tema laste vastu.
VANEM WICKMAN: Ei ole mingit küsimust, kas on seos ängistuse ja selle vahel, kas inimesel on võimalik selles elus abielluda. Me tunneme kaasa kõigile, kes selle ängistusega elavad. Mina tunnen kaasa kõigile, kes elavad selle ängistusega. Kuid meie kaastunne ei piirne ainult inimestega, kes tunnevad külgetõmmet samast soost isikute vastu.
Me elame väga enesekesksel ajal. Arvatavasti on inimesele loomulik pidada enda probleeme teiste omadest suuremaks. Ma arvan, et kui keegi meist hakkaks sedamoodi mõtlema, siis oleks hea vaadata endast väljapoole. Mis õigust on mul öelda, et ma olen suurema puudega või kannatan rohkem kui keegi teine?
Mul on puudega tütar. Ta on ilus tüdruk. Ta saab järgmisel nädalal 27. Tema nimi on Courtney. Courtney ei abiellu selles elus kunagi, kuid ta vaatab lootusrikkalt neid, kes abielluvad. Ta seisab minu kontoris akna juures, kust avaneb vaade Salt Lake’i templile, ja vaatab pruute ja nende vastseid abikaasasid, keda templi ees pildistatakse. See vaatepilt ühtaegu nii lummab kui ka kurvastab Courtneyt, sest ta teab, et tema ei koge seda iial. Courtney ise ei ole palunud end sellisesse olukorda panna, millesse ta selles elus sündis. Sama kehtib ka sama soo vastu külgetõmmet tundvate inimeste kohta. Inimesed võivad tunda igasugust ängistust, isegi abielu küsimuses. Me ootame pikisilmi suurt evangeeliumi lubadust, et hoolimata meie kalduvustest või puudujääkidest või hoolimata kõigest sellest, mis takistab meil selles elus rõõmu täiust nautimast, on Issand meile kõigile kinnitanud, et parajal ajal saavad kõik tõkked eemaldatud. Me peame püsima ustavana.
AVALIKUD SUHTED: Vanem Wickman, varem, kui te rääkisite misjonil teenimisest, ütlesite te, et see on võimalus neile, kes tunnevad külgetõmmet samast soost inimeste vastu, kuid elavad evangeeliumi järgi. President Hinckley ütles, et kui inimesed on ustavad, võivad nad Kirikus kõigest osa saada ja nad võivad kogeda täielikku osalust. Mida see tegelikult tähendab? Kas see tähendab misjonil teenimist? Kas see tähendab, et keegi võib minna templisse ja saada osa vähemalt nendest talitustest, mis ei hõlma abielu? Kas see tõesti tähendab seda, et inimene, kes tunneb külgetõmmet samast soost isikute vastu, kuid kes on ustav, saab igal moel osaleda ja teda kutsutakse teenima ja ta saab teha kõike, mida teevad teised?
VANEM WICKMAN: Ma arvan, et lühike vastus sellele küsimusele on jah. Paluksin vanem Oaksil sellest lähemalt rääkida.
VANEM OAKS: President Hinkley aitas meid selles küsimuses selge vastusega, mis vastab kõigile sedalaadi küsimustele. Ta ütles: „Me armastame neid (rääkides inimestest, kes tunnevad külgetõmmet samast soost isikute vastu) kui Jumala poegi ja tütreid. Neil võib olla teatud kalduvusi, mis on vägevad ja mida võib olla raske vaos hoida. Kui nad ei anna nendele kalduvustele järele, võivad nad teha seda, mida teevad kõik teised Kiriku liikmed.
Minu jaoks tähendab see, et nende kalduvustega inimene, kes hoiab end vaos, või kui ta on neile järele andnud, siis parandab nagu kord ja kohus meelt, võib teha Kirikus kõike seda, mida võivad teha teised vallalised Kiriku liikmed. Mõnes ametis teenimiseks, näiteks piiskopi ametis, peab isik olema abielus. Kuid see on Kirikus pigem erandiks. Vallalised inimesed võivad teenida igas õpetaja kutses, igas misjonäri kutses. Me tervitame sellisesse teenistusse inimesi, kes võitlevad mis tahes kiusatustega, kui see võitlus on hea ja kui nad elavad viisil, mis on sobilik õpetajatele või misjonäridele või mis tahes kutses nad teenivad.
VANEM WICKMAN: Kas see ei ole mitte lepituse tähendus inimese elus? Kas lepitus ei saa erilist tähendust selle inimese elus, kes seisab silmitsi eluraskustega, olgu need siis kiusatused või piirangud? Soov pöörduda Päästja poole, võimalus minna pühapäeval sakramendi koosolekule ja sakramendi talituses osaleda … kuulata palveid, võtta osa nendest pühadest võrdkujudest – need võimalused aitavad meil tulla Päästja lepituse mõjuvälja. Sellest vaatenurgast on iga võimalus Kirikus teenida õnnistuseks. Nagu öeldud, on Kirikus väga vähe kutseid, mis nõuavad abielu.
VANEM OAKS: Peame veel ära märkima Esimese Presidentkonna hiljutise avalduse, mis on suurepärane kirjeldus meie hoiakust selles küsimuses: „Meie Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus suhtume mõistmise ja austusega kõigisse inimestesse, kes tunnevad külgetõmmet samast soost isikute vastu. Me mõistame, et nad võivad end elus tunda väga üksinda, kuid samas tuleb ka mõista, mis on Issanda silmis õige.”
AVALIKUD SUHTED: Mida te ütleksite ühiskonna liikmetele, Kiriku liikmetele, kes leiavad, et külgetõmme samast soost isikute vastu on erinev teistest kiusatustest, erinev kõikidest teistest katsumustest, millega inimesed silmitsi seisavad? Esiteks, mida te arvate, kas on õige oletada, et mõned inimesed võivad sedamoodi tunda? Mida te neile ütleksite?
VANEM OAKS: Ma arvan, et on alust arvata, et mõned inimesed leiavad, et tunded samast soost isikute vastu on nende elus määravaks teguriks. Samuti on inimesi, kes leiavad, et nende elu määravaks teguriks on see, et nad on pärit Texasest või et nad teenisid Ameerika Ühendriikide merejalaväes. Või nad on punapead või parimad korvpallurid, kes kunagi teatud keskkoolis palli on mänginud. Inimesed võivad hakata enda olemasolu defineerima näiteks mõne omaduse järgi. Tihtipeale on selleks füüsiline omadus.
Meie kõigi ülimaks määratluseks on see, et me oleme taevaste vanemate lapsed ja me oleme sündinud siia maailma kindla eesmärgiga ja meil on jumalik saatus. Kui ükski neist omadustest, olgu see siis milline tahes, muutub sellest ülimast määratlusest tähtsamaks, siis juhib see meid valele rajale ning selle mõju on hävitav.
AVALIKUD SUHTED: Te mõlemad mainisite kaastunnet ja vajadust olla kaastundlik. Vestlused minu pojaga ja kõik meie püüdlused teda armastada ja Kirikus hoida on nurjunud. Me pole suutnud teda aidata tema jaoks ületamatu probleemiga – ta ei suuda oma tundeid muuta. Ta on meile öelnud, et kolib meie juurest ära. Tal on plaanis hakata elama koos oma geist sõbraga. Ta on oma otsuses kindel. Milline peaks olema ühe viimse aja pühast lapsevanema vastus sellises situatsioonis?
VANEM OAKS: Mulle tundub, et viimse aja pühast vanemal on vastutus pojale armastuse ja õrnusega kinnitada Issanda õpetusi, mis Ta prohvetite kaudu on andnud, et see, mida ta teha plaanib, on patt. Samas kui me kinnitame talle, et me jätkuvalt armastame teda ning et pere on alati tema jaoks olemas, siis oleks hea vaadata koos temaga läbi ka näiteks Esimese Presidentkonna 1991. aasta avaldus: „Issanda moraalse käitumise seadus tähendab seksuaalsuhetest hoidumist väljaspool abielu ning täielikku truudust abielus. Seksuaalsuhted on kohased ainult abikaasade vahel, kes abielus olles sobival viisil teineteisega armastuse väljendusi jagavad. Igasugune muu seksuaalne läbikäimine, näiteks abielurikkumine, homoseksuaalsus ja lesbilised suhted, on patt. Kes püsivalt sellisel moel tegutsevad või mõjutavad teisi seda tegema, nende suhtes rakendatakse Kiriku karistusmeetmeid.”
Isana on minu esimene vastutus teha kindlaks, et ta seda mõistab, ja siis ütleksin ma talle: „Mu poeg, kui sa ka otsustad tahtlikult sellises tegevuses osaleda, oled sa ikkagi minu poeg. Jeesuse Kristuse lepitus on küllalt vägev, et sinuni ulatuda ja sind puhastada, kui sa meelt parandad ning hülgad oma patuse käitumise, kuid ma tungivalt soovitan, et sa hoiduksid sellelt rajalt, sest meeleparandus ei ole kerge. Sa oled tegemas midagi, mis nõrgendab sinu võimet meelt parandada. See hägustab sinu arusaamist sellest, mis on elus tähtis. Lõpuks võib see su vedada nii sügavale, et sa ei suuda tagasi pöörduda. Ära mine seda teed. Aga kui sa otsustad seda teed minna, püüame me sind alati aidata ja tuua sind tagasi õigele rajale.”
VANEM WICKMAN: Üks viis Mormoni Raamatut lugeda on leida sellest isade ja poegade vahelisi vestlusi. Mõned neist, kus isa poega kiidab, on väga positiivsed. Mõnel juhul pidi isa oma pojale või poegadele ütlema, et rada, millel nad kõnnivad, on Issanda silmis vale. Kõike seda peab tegema südamliku armastuse vaimus ning nagu vanem Oaks ütles, tuleb rõhutada, et „sa oled alati minu poeg”. On üks vanasõna, mis käib iga lapsevanema kohta: „Sa pole läbi kukkunud, kuni sa pole alla andnud.” Ma arvan, et see tähendab nii lastele tõe õpetamiseks asjakohaste võimaluste leidmist kui ka neile alati kinnitamist, et kõigest hoolimata te armastate neid.
AVALIKUD SUHTED: Millisel hetkel muutub armastuse näitamine tahtmatult halva käitumise heakskiitmiseks? Kas siis, kui poeg ütleb: „Kui sa mind armastad, kas ma võin oma partneri koju külla tuua? Kas me võime pühadeks külla tulla?” Kuidas hoida seda tasakaalus, kui oleme näiteks mures teiste kodus kasvavate laste heaolu pärast?
VANEM OAKS: See on otsus, mille peab tegema igaüks, otsides ise selleks Issanda juhatust. Ma kujutan ette, et enamikes situatsioonides ütleks lapsevanem: „Palun ära seda tee. Palun ära pane meid sellisesse olukorda.” Kui kodus on mõjutustele altisid lapsi, siis kindlasti oleks vastus just selline. On ka teisi asjaolusid, mis paneksid lapsevanema andma sellist vastust.
Ma võin ka ette kujutada olukordi, mil vastuseks võiks olla: „Jah, tulge, aga ärge plaanige siin ööbida. Ärge plaanige meile kauaks külla jääda. Ära oota, et me teid oma sõpradele tutvustaksime või teiega avalikus situatsioonis selliselt käituksime, mis näitaks, et me teie „partnerluse” heaks kiidame.”
On nii palju erinevaid olukordi, et on võimatu anda ühest vastust.
VANEM WICKMAN: On raske ette kujutada veel raskemat situatsiooni ühe lapsevanema jaoks kui see. Seda tuleb otsustada vastavalt igale olukorrale. Ainuke asi, mida ma vanem Oaksi öeldule lisaksin, on see, et minu arvates on lapsevanemana tähtis vältida potentsiaalset lõksu, mis võib kerkida inimese ahastusest selle situatsiooni üle.
Ma pean silmas seda, kui hakatakse Issanda tahte asemel lapse elustiili kaitsma ja seda nii temale endale kui ka teistele õigustama. On tõepoolest tõsi, et Issanda viis on armastada patustajat ning mõista samal ajal patt hukka. Ma tahan sellega öelda, et me hoiame jätkuvalt oma lastele kodu ja südame valla ning käed avali, kuid me ei pea seda tehes nende eluviisi heaks kiitma. Kuid see ei tähenda ka seda, et me peame neile pidevalt kordama, et nende eluviis on vale. Veel suurem viga on hakata last kaitsma, sest see ei aita last ega vanemat. Kogemused näitavad, et selline teguviis juhib mõlemad Issanda rajalt ära.
VANEM OAKS: Esimene Presidentkond tegi 1991. aastal selle kohta suurepärase avalduse. Rääkides üksikisikutest ja peredest, kes sellise probleemi käes vaevlesid, ütlesid nad: „Me julgustame Kiriku juhte ja liikmeid kohtlema inimesi, kes sellistes raskustes vaevlevad, armastuse ja mõistmisega.” Kui kõigil Kiriku liikmetel palutakse kohelda nende probleemide käes vaevlevaid inimesi armastuse ja mõistmisega, siis lasub see vastutus eriti vanematel, kelle lapsed nende probleemide käes vaevlevad … isegi lapsed, kes elavad nendest probleemidest lähtuvat patust elu.
AVALIKUD SUHTED: Kas see, kui laps mõnes mõttes hüljatakse, pole mitte mõnede lapsevanemate puhul loomulik reaktsioon, kui laps nende ootusi ei täida? Kas vahel pole kergem probleemi ignoreerida kui sellega tegeleda?
VANEM OAKS: Me innustame vanemaid, et nad ei süüdistaks ennast, ja innustame Kiriku liikmeid, et nad ei süüdistaks sellistel puhkudel vanemaid. Me peaksime meeles pidama, et keegi meie seast pole täiuslik ja mitte kellelgi meist pole lapsi, kelle käitumine oleks alati selline, nagu me neilt igas olukorras ootame.
Me tunneme kaasa vanematele, kelle armastus ja vanemlikud kaitseinstinktid oma laste suhtes on viinud nad Kiriku põhimõtetega vastuollu. Ma loodan, et Issand on armuline vanemate suhtes, kelle armastus oma laste vastu on nad sellisesse lõksu viinud.
AVALIKUD SUHTED: Kerigem stsenaariumit veelgi edasi. Nüüdseks on minu poeg Kirikus käimise täielikult lõpetanud. Ei tundu olevat mingit lootust, et ta Kirikusse naaseb. Nüüd räägib ta mulle, et plaanib minna Kanadasse, kus on lubatud samasooliste abielu. Ta väidab, et nõustub sellega, et armastavad abielusuhted on tähtsad. Ta ei ole kergete elukommetega, ta elab püsisuhtes. Tema ja tema partner soovivad, et nende suhe kestaks kuni nende elu lõpuni. Ta ei suuda mõista, et Kirik ei aktsepteeri sedalaadi eluaegset pühendumust, kuigi ühiskond selles suunas liigub. Mida peaksin mina kui viimse aja pühast isa talle ütlema?
VANEM WICKMAN: Alustuseks, abielu ei ole poliitika ega sotsiaalpoliitika valdkond. Abielu on määratlenud Issand ise. See on üks institutsioon, mis templis pühalikult preesterluse volitusega luuakse [ja] mis kestab pärast seda maailma. See on sügava tähtsusega … see on Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhiõpetus, selle maa loomise peamine eesmärk. Vaevalt võib keegi 1. Moosese raamatu esimest lehekülgegi lugeda ilma, et ta seda mõistaks. See ei ole institutsioon, mida inimkond võiks moonutada ja kindlasti ei tohi seda moonutada need, kes teevad seda pelgalt enda huvides. Issanda silmis ei ole olemas sellist asja nagu samasooliste abielu. Homoseksuaalne käitumine on ja jääb Issanda silmis alati jälgiks patuks. Kui seda poliitilistel kaalutlustel ka millekski muuks kutsutakse, ei muuda see tõsiasja.
VANEM OAKS: Ehk teisisõnu ei ole parlamendil Kanadas ja kongressil Washingtonis volitust tühistada Jumala käske ega neid muuta või mingil moel parandada.
AVALIKUD SUHTED: Mõnel geide veebilehel väidavad inimesed, et homoseksuaalne käitumine ei ole Piiblis spetsiaalselt keelatud, eriti Uues Testamendis. Mõned väidavad, et Jeesuse Kristuse kaastunne ja armastus inimkonna vastu hõlmab ka selliseid suhteid. Mis on Kiriku õpetus selles küsimuses?
VANEM WICKMAN: Esiteks, need, kes seda väidavad, peaksid oma Piiblit hoolikamalt lugema. Kuid lisaks sellele võrrelda õpetust abielust Päästja armastusega, mida ta väljendas kogu inimkonna – iga inimese, iga mehe, naise ja lapse – vastu on kui kahe täiesti erineva asja omavahel võrdlemine.
Tegelikult õpetas Päästja ise abielust, kuigi veidi teises kontekstis. Jeesus ütles: „Seepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks, nõnda et nad enam ei ole kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!”
Tavaliselt mõtleme, et see pühakirjakoht kõneleb mehe ja naise abielust ja sellest, kui sobimatu oleks kellelgi püüda neid lahutada. Ma arvan, et õpetuslikult võib sellel olla laiem mõiste. Mehe ja naise vaheline abielu on Piibli õpetustes selge, nii Vana Testamendi kui ka Uue [Testamendi] õpetuses. Kui keegi püüab seda õpetust lahutada, see astub vastu Jeesuse enda sõnadele. On tähtis teha vahet Jeesuse armastusel ja Tema õpetuse definitsioonil ja õpetuse definitsioonil, mis on tulnud Issanda Jeesuse Kristuse apostlitelt nii muistsetel aegadel kui ka nüüdisajal.
AVALIKUD SUHTED: Aga need, kes ütlevad nii: „Olgu. Viimse aja pühadel on õigus uskuda, mida nad ise tahavad. Kui teie ei usu samasooliste abielusse – mis siis ikka. Aga mispärast püüate te reguleerida teiste inimeste käitumist, kellel pole teie usuga mingit pistmist? Näiteks mõnede Euroopa riikide puhul, kus on selline abielu seaduslikuks muudetud?” Miks mitte lihtsalt öelda „Meie seda oma inimestele õpetada ei luba” ja asi sinnapaika jätta? Milleks näha vaeva, et muuta näiteks [Ameerika Ühendriikide] põhiseadust?
VANEM WICKMAN: Me ei püüa inimesi reguleerida, kuid abielust kui institutsioonist rääkides on samasooliste abielu pooldajate petlikem argument see, et mis toimub sinu kodus, ei mõjuta seda, mis juhtub minu kodus.
Mõned inimesed propageerivad ideed, et võib olla kahesugust abielu, mis kõrvuti eksisteerivad, üks heteroseksuaalne ja teine homoseksuaalne, ilma mingite kõrvalmõjudeta. Karm reaalsus on see, et abielu nagu kõiki teisi institutsioone võib määratleda vaid üheselt, muidu muutub kogu institutsiooni olemus. Seega ei saa kahte moodi abielu koos eksisteerida. On kas abielu sellisel kujul, nagu see on praegu ja nagu Issand on selle määratlenud, või on see hoopis soost sõltumatu abielu. Viimane on aga vastumeelt Jumalale, kes, nagu me oleme rääkinud, ise kirjeldas, mis on abielu – see on mehe ja naise vahel.
Seega selle institutsiooni määratluse muutmine defineerib selle ümber kõigi jaoks – mitte ainult nendele, kes soovivad seda niinimetatud samasooliste abielu. Samuti ignoreerib see definitsiooni, mille on andnud Issand ise.
VANEM OAKS: Siinkohal ei saa ka tähelepanuta jätta järgmist asjaolu. Ärge unustage, et tuhandeid aastaid on abielu olnud mehe ja naise vaheline. Midagi sellist nagu abielu samast soost inimeste vahel pole kunagi eksisteerinud. See on tekkinud alles üsna hiljuti mõnes üksikus riigis. Ühtäkki seisame silmitsi nõudmisega, et aastatuhandete pikkune ajalooline kogemus tuleks kõrvale heita, kuna muidu võidakse kedagi abielu kui institutsiooniga diskrimineerida. Kui esitatakse selliseid nõudmisi, siis lasub selle muutuse soovijatel vastutus tõestada, et see samm ei hävita aastatuhandete pikkusi kogemusi, tarkust ja stabiilsust. Aga ikkagi esitatakse see küsimus neile, kes usuvad, et abielu peaks olema mehe ja naise vahel, just nagu lasuks hoopis neil vastutus tõestada, miks ei võiks abielu teisiti defineerida.
AVALIKUD SUHTED: On neid, kes ütleksid, et see võis sobida aastasse 1950 või 21. sajandi eelsesse aega. Kui vaadelda mitmeid Euroopa riike, siis te näeksite, et traditsioonilise abielu väärtus on järsult langemas ega ole enam norm. Kui abielu areneb, siis miks peaksime meie olema vastu sellistele sotsiaalsetele muutustele?
VANEM OAKS: See väide paneb mind imestama. See on umbes sama mis öelda, et kui patsient on haige ja jääb aina haigemaks, siis peaksime kiitma heaks halastussurma. Halastuslöök, mis lõpetab patsiendi elu, on täiesti võrreldav suure muutusega, mille samasooliste abielu endaga kaasa tooks.
AVALIKUD SUHTED: Te rääkisite kahjust, mida tooks ühiskonnale abielu ümberdefineerimine. Mida te ütleksite inimestele, kes kuulutavad: „Ma tunnen geisid, kes elavad pikaaegses pühendunud suhtes. Nad on toredad inimesed. Nad armastavad teineteist. Mis kahju teeks see minu heteroseksuaalsele abielule, kui me neile sama talitust lubame?
VANEM WICKMAN: Las ma kordan, mida ma hetk tagasi ütlesin. Mina usun, et see väide on petlik väide, kuna abielu on ühendatud institutsioon. Abielu tähendab pühendunud, seaduse poolt heaks kiidetud suhet mehe ja naise vahel. See tähendab seda. See tähendab seda ilmutustes. See tähendab seda ilmalike seaduste järgi. See abieluinstitutsioon ei saa koos eksisteerida millegi muuga, mida kutsutakse samasooliste abieluks. See on lihtsalt definitsiooni poolest võimatu. Sellel hetkel, kui hakatakse institutsioonina tunnustama seaduse poolt heaks kiidetud suhet, pühendunud suhet kahe samast soost isiku vahel, sel hetkel on see institutsioon ümber määratletud kui soost olenematu abielu.
Nagu me juba ühele teisele küsimusele vastates ütlesime, on [soost olenematu abielu] vastuolus Jumala seaduse ja ilmutatud sõnaga. Pühakirjad – nii muistsed kui ka nüüdisaegsed – näitavad selgelt, millise definitsiooni on abielule läbi aegade andnud Issand ja Tema käsilased.
Kuid sellel on sügav mõju väga ilmalikul viisil kõikidele teistele. Mis toimub kellegi majas samal tänaval, mõjutab väga seda, mis toimub minu majas ja kuidas sellesse suhtutakse. Väita, et tuhandete aastate pikkusest ajaloost ja Jumala ilmutustest ning kogu inimkonna tavadest hoolimata on neil õigus kogu institutsioon ümber defineerida, on äärmiselt häbematu ja täiesti vale.
VANEM OAKS: Tõstataksin veel ühe küsimuse. Miks soovib üks koos elav paar, kes on õnnelik ja teineteisele pühendunud, et nende suhet abieluks kutsutaks? Võttes arvesse seda, mida nad väidavad omavat, miks tahavad nad lisada sellele seadusliku abielu staatuse, mida on austatud ja praktiseeritud tuhandeid aastaid? Mida samasooliste abielu pooldajad siis soovivad? Sellele küsimusele on lihtsam vastata, kui käsitleda seda teemat teisest vaatevinklist ja jätta kõrvale diskrimineerimise süüdistus, mis on üsna nõrk argument. Sedasi tehes oleks varem räägitu õigsus paremini mõistetav.
Abieluga kaasnevad teatud eelised – juriidilised ja sotsiaalsed tagajärjed ning aktsepteeritavus –, mis, kui need kaasneksid mõne teise suhtega ja mitte ainult mehe ja naise vahelise abieluga, siis manduks või lausa häviks kogu institutsioon, mida on aastatuhandeid austatud.
Sellele lisaks, kui me soovime mingit suhet seaduslikuks muuta, peaksime olema ettevaatlikud, kui selline suhe on aastatuhandeid keelatud olnud. Ühtäkki püütakse seda legaliseerida, et nad võiksid ennast paremini tunda. See argument õigustaks palju muudki. Oletagem, et keegi teenib elatist mõne illegaalse tegevusega, aga tunneb ennast sellepärast halvasti. (Olgu ta siis elukutseline varas või müügu ta ebaseaduslikke teenuseid või tehku midagi muud sellesarnast.) Kas me läheme ja seadustame tema tegevuse, kuna teda diskrimineeritakse tema elukutse valiku pärast, sest ta ei tunne ennast oma tegevuse suhtes hästi ja soovib end paremini tunda või tahab, et tema tegevus ühiskonna või tema pere silmis seaduslikuks muudetaks? Ma arvan, et me ei muudaks tema tegevust seaduslikuks, kui just põhjendused selleks ei ole piisavalt veenvad, et olemasolevat situatsiooni muuta.
AVALIKUD SUHTED: Kas te kasutaksite seda samasooliste abielu vastast argumenti ka tsiviilühenduste või mingite muude ühenduste puhul, millega kaasnevad maksuvabastused, kuid mis pole ometi abielu?
VANEM WICKMAN: Üks viis on vaadata abielu kui teatud õiguste kogumit, mis on seotud kahe inimese abieluga. Esimene Presidentkond on väljendanud oma toetust abielu suhtes ja nende õiguste kogumi suhtes, mis kuuluvad mehele ja naisele. Esimene Presidentkond ei ole võtnud seisukohta ühegi kindla õiguse suhtes. Pole tähtis, kuidas te seda kutsute. Kui teil on mõnest seadusest lähtuvalt heaks kiidetud suhe, millega kaasnevad seaduslikud õigused, mis on traditsiooniliselt kuulunud abielu juurde ning valitsus on selle nimetanud näiteks tsiviilühenduseks või koduseks partnerluseks või millekski muuks, siis ei ole see ikkagi võrdväärne abieluga. Meie õpetus lihtsalt nõuab, et me selle vastu räägiksime ja ütleksime: „See ei ole õige. See ei ole sobilik.”
Mis puutub millessegi vähemasse – suhted, mis annaksid mõnele paarile meie ühiskonnas mõningaid õigusi, kuid mitte kõiki õigusi, mis on seotud abieluga –, siis niipalju kui mina tean, ei ole Esimene Presidentkond selle kohta seisukohta avaldanud. On hulk eri liiki partnerlusi, mis võivad ühiskonnas eksisteerida, mis ei ole samasooliste seksuaalsed suhted, kuid pakuvad osale inimestest teatud õigusi, mille vastu me ei ole. Vahel võivad ette tulla mõned kindlad õigused, mille puhul me tunneme muret, et neid antakse samasoolises suhtes inimestele. Adopteerimine on üks, mis kohe meelde tuleb, lihtsalt sellepärast, et see õigus on ajalooliselt ja õpetuslikult olnud tihedalt seotud abielu ja perekonnaga. Ma toon näiteks adopteerimise lihtsalt sellepärast, et see seostub laste sünnitamise ja kasvatamisega. Meie õpetused, mida elavad apostlid ja prohvetid on hiljuti väljendanud väga selgesõnaliselt läkituses perekondadele, määratlevad, et lastel on õigus kasvada üles kodus, kus on isa ja ema.
AVALIKUD SUHTED: Mis puutub põhiseaduse muudatusse, mis keelustaks samasoolised abielud, siis mõned viimse aja pühad on samasoolise abielu vastu, aga ei poolda, et seda küsimust peaks lahendama põhiseaduse muudatusega. Mispärast tundis Kirik, et peab selles suunas minema?
VANEM OAKS: Seadusel on vähemalt kaks eesmärki. Esiteks määratleda vastuvõetava käitumise piirid ja neid reguleerida. Teiseks õpetada põhimõtteid, et inimesed võiksid teha isiklikke valikuid. Seadus kuulutab lubamatuks mõningaid asju, mis on sobimatud, ja ükski prokurör ei püüa neid seadustada. Meie viitame sellele kui seaduse õpetuslikule funktsioonile. Meie ühiskonnas on tulnud aeg, mil me leiame, et oleks tark teha parandus Ameerika Ühendriikide põhiseadusesse, mis kuulutaks, et abielu on mehe ja naise vaheline. Selles muudatusettepanekus pole midagi, mis nõuaks kriminaalsüüdistust või mis suunaks peaprokuröri inimesi vahistama, kuid see kinnitab põhimõtet ja loob kaitsebarjääri nende vastu, kes soovivad muuta traditsioonilist abielu mõistet.
Leidub inimesi, kes on riikliku põhiseaduse muudatuse vastu, kuna leiavad, et perekonda puudutavad seadused tuleks teha osariigi tasemel. Ma näen selles õigustatud argumenti. Kuid ma arvan, et see on ekslik, kuna föderaalvalitsus on selle otsustusala oma eluagsete föderaalkohtunike otsuste kaudu juba endale üle võtnud. See põhiseaduse muudatus on kaitseks nende vastu, kes ignoreeriksid osariikide asjakohaselt väljendatud tahet ja nõuaksid, et föderaalseadus tunnustaks samasooliste abielu, või osariikide seaduste ümberlükkamist, mille järgi abielu peab olema mehe ja naise vahel. Kokkuvõtteks võib öelda, et Esimene Presidentkond toetab seadusemuudatust (mille eelnõu võidakse vastu võtta või mitte), et toetada seaduse õpetuslikku funktsiooni. Selline põhiseaduse muudatus oleks oluline avaliku korra väljendus, mida võtaksid arvesse või peaksid võtma arvesse kõik meie riigi kohtunikud.
VANEM WICKMAN: Las ma lisan sellele, kui ma tohin. Kirik ei ole teinud abielust föderaalseaduse küsimust. Need, kes aktiivselt pooldavad samasooliste abielu, on need, kes selle teema päevakorda tõid. Nemad on need, kes lõid situatsiooni, kus riigi seadus peab ühel või teisel viisil selle abieluküsimusega tegelema. See ei ole situatsioon, kus Kirik otsustas viia teema juriidilisele või poliitilisele areenile. See on juba seal.
Tõsiasi on, et parim viis tagada, et abielu mõiste jääks kestma praegusel kujul, on panna see Ameerika Ühendriikide fundamentaalsesse juriidilisse dokumenti. See on põhiseadus. Sinna on võitlus on meid välja viinud. Ja see on see, kus võitluse tulemus otsustatakse. See otsustatakse föderaalseadusega kas siis ühel või teisel viisil. See ei ole küsimus, mille meie, viimse aja pühad, lahinguväljale oleme viinud, kuid see on sinna viidud ja meil ei ole muud valikut kui selle suhtes oma arvamust avaldada − see on kõik, mida Kirik on teinud.
Selles küsimuses tuleb ka Kiriku liikmetel, kes on selle riigi kodanikud, otsustada, kuidas nad tegutsevad.
AVALIKUD SUHTED: Kogu selle vestluse käigus on rõhk traditsioonilise mehe ja naise vahelise abielu suhtes jäänud samaks. Kas te näete selles ka irooniat, et Kirik selles küsimuses niivõrd avaliku seisukoha on võtnud, samas kui paljude inimeste meelest Ameerika Ühendriikides ja üle maailma on Kirik tuntud kui organisatsioon, mis kord pooldas väga ebatraditsioonilist abielu, mitmenaisepidamist?
VANEM OAKS: Ma näen selles irooniat, kui seda vaadatakse ilma jumalikku ilmutusse uskumata. 19. sajandi mormoonid, nende hulgas ka mõned mu esivanemad, ei olnud innukad mitmenaisepidamist praktiseerima. Nad järgisid Brigham Youngi eeskuju, kes väljendas sügavalt negatiivseid tundeid, kui see põhimõte talle esmakordselt avaldati. 19. sajandi mormoonid, kes praktiseerisid mitmenaisepidamist, nii mehed kui ka naised, tegid seda, kuna tundsid, et Jumal seda neilt nõudis.
Kui see nõue kadus, kästi neil elada vastavalt riigi põhiseadusele, mis keelas mitmenaisepidamise. Kui neil paluti mitmenaisepidamine lõpetada, oli nende hulgas kindlasti mõningaid, keda see õnnelikuks ei teinud, kuid ma arvan, et enamikule tuli see kergendusena ja nad olid rõõmsad, et said hakata elama vastavalt üldisele lääne tsivilisatsiooni tavale, mille järgi oli abielu mehe ja naise vahel. Lühidalt, kui vaatate seda lähtuvalt eeldusest, et see Kirik on rajatud jätkuvale ilmutusele, siis ei ole selles mingit irooniat. Kuid kui te sellesse ei usu, siis võib selles näha sügavat irooniat.
AVALIKUD SUHTED: Mida te arvate erinevatest tugigruppidest neile, kes tunnevad külgetõmmet samast soost isikute vastu?
VANEM WICKMAN: Ma arvan, et me ei ole nende poolt ega nende vastu, kuid palju sõltub nende gruppide olemusest. Kindlasti soovitame me inimestel mitte osaleda gruppides ega organisatsioonides, mis pooldavad homoseksuaalset elustiili.
Üldiselt oleks neile, kes tunnevad külgetõmmet samast soost isikute vastu, parim, kui nad püüaksid näha kaugemale oma seksuaalsest orientatsioonist, soolisest orientatsioonist ja püüaksid end näha tervikliku isikuna. Kui mina oleksin keegi, kes tunneb külgetõmmet samast soost isikute vastu, siis püüaksin ma ennast näha suuremas kontekstis … näha ennast Jumala lapsena koos kõigi oma annetega, olgu nendeks siis arukus, muusika, sport või kaastunne inimesi aidata, näha ennast suuremas kontekstis ja näha enda elu selles kontekstis.
Mida enam suudab inimene oma seksuaalsest orientatsioonist kaugemale vaadata, seda õnnelikum ja rahuldust pakkuvam on tema elu. Halvim asi, mida me teha võime – olgu meie katsumused millised tahes, olgu meie surelikud kalduvused millised tahes –, on nendele keskenduda. Kui me seda teeme, siis me mitte ainult ei eita teisi tahke, mis on meie osaks, vaid kogemused on näidanud, et see suurendab tõenäosust, et me lõpuks oma kalduvustele järele anname.
VANEM OAKS: Selle põhimõtte, millest vanem Wickman rääkis, võib lühidalt kokku võtta nii: kui te püüate tulla toime ja kontrollida oma tundeid samast soost inimeste vastu, siis oleks parim viis seda teha gruppides, kes ei määratle oma liikmeid vastavalt külgetõmbele samast soost inimeste vastu.
AVALIKUD SUHTED: Kui te peaksite kirjeldama seda äärmiselt keerulist küsimust, kasutades selleks mõnda üldist põhimõtet, siis mis need oleksid?
VANEM OAKS: Jumal armastab kõiki oma lapsi. Ta on valmistanud oma lastele plaani, et saada osa valitud õnnistustest, mis Tal on meie jaoks igavikus. Need valitud õnnistused on seotud abieluga mehe ja naise vahel, kes on paari pandud sobiva preesterluse volitusega, et tuua kokku pereüksus loomistööks ja rõõmuks selles elus ja tulevases elus.
Me innustame inimesi, kes tunnevad külgetõmmet samast soost isikute vastu, kontrollima oma tundeid ja mitte tegutsema neile vastavalt, mis on patt, just nagu me innustame heteroseksuaalseid inimesi hoiduma käitumast oma tunnete kohaselt, kuni neil on võimalus abielluda viisil, mida tunnustavad nii Jumal kui ka riigi seadused. See on tee õnneni ja igavesse ellu. Jumal ei ole andnud käske ilma, et oleks andnud meile tuge ja jõudu neid järgida. See on päästmisplaan Tema lastele ja meie kohus on seda plaani kuulutada, õpetada selle tõdesid ja ülistada Jumalat Tema Poja Jeesuse Kristuse missiooni eest. Kristuse lepitus toob andestuse meie pattudele ja Tema ülestõusmine toob meile surematuse tulevases elus. Teadmine tulevasest elust suunab meie vaateid surelikkuses ja tugevdab meie otsusekindlust elada Jumala seaduste järgi, et me võiksime saada osa Tema õnnistustest surmatuses.
AVALIKUD SUHTED: Suur tänu.