COVID-19 juhtumite kasvades jagab endine kiriku abiajaloolane mineviku õppetunde

Sarah Jane Weaver
Kiriku uudised

Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku algusaegadest alates on liikmed kokku puutunud haigestumiste, haiguste ja pandeemiatega, rääkis ajaloolane Richard E. Turley jr.

Endine kiriku abiajaloolane ja kiriku avalike suhete osakonna tegevdirektor ütles, et algusaegade viimse aja pühad tegid kõik, et haigusi ära hoida või ravida. 

„Üks asi, mida me COVID-19 haiguse kohta õpime, on see, et saame selle leevendamiseks teha mõningaid lihtsaid asju, ja mulle tundub põnev, et mineviku eeskujud näitavad Kiriku juhte, kes ohverdasid sageli oma mugavuse ja mõnel juhul ka tervise, et teisi aidata,” ütles ta.

Kui COVID-19 juhtumid hakkasid kogu maailmas kasvama ja Esimene Presidentkond innustas liikmeid kasutama näomaske ja vaktsineerima, rääkis Turley Kiriku Uudistele mineviku õppetundidest. „Ajalool, nagu kõigil valdkondadel, on väga vähe väärtust, kui seda ei rakendata kasu tooval viisil,” ütles ta.

Ta jagas ülevaadet sellest, kuidas algusaegade ja nüüdisaegsed Kiriku juhid on reageerinud varasematele pandeemiatele. 

• „Aastatel 1811–1814 seisid Joseph Smith vanema ja Lucy Mack Smithi pere silmitsi suure kõhutüüfuse puhanguga, mis mõjutas Connecticuti jõe orus, kus nad elasid, tervet kogukonda,” rääkis Turley. „Kõik seitse Smithide last haigestusid sellesse,” ütles ta. „Eriti raskelt kannatas selel käes Joseph [noorem]. Temale tõi see kaasa jalavaevuse, mida me täna nimetame osteomüeliidiks. Ta vanemad tegid kõik endast oleneva, et oma lapsi päästa.” Josephile tehti eksperimentaalne operatsioon, mis päästis tema jala ja elu.
• 1832. aasta märtsis, kui Josephi ja Emma Smithi adopteeritud kaksikud leetritesse haigestusid, tegid Joseph ja Emma kõik endast oleneva, et leetrite käes kannatavate kaksikute eest hoolitseda, „kui rahvahulk tungis majja, tiris Josephi välja, rebis tal riided seljast, peksis teda rängalt ning kattis ta tõrva ja sulgedega”. Mõni päev hiljem surid nende kaksikud pojad leetrite tüsistustesse, mida võis süvendada stress sellest rünnakust.
• 1820ndate lõpus levis üle kogu maailma koolerapandeemia. Kiriku ajalehe Evening and Morning Star esimene number pühendas pandeemiale palju lehepinda. „Kiriku trükimeister William W. Phelps kuulutas: „Kui kunagi võib kohata katku, mis rändab pilkases pimedas, või tõbe, mis laastab lõunaajal, siis nüüd on see aeg käes,” ütles Turley. Järgmises numbris teatas ta: „Üleujutusest saadik ei ole Issand saatnud samasugust katku või hävingut kogu maailmale korraga, kuid koolera annab imestavale maailmale tõsimeelse märgi, et see saab juhtuma.” Turley ütles, et haigus laastab Kiriku liikmeid aastakümneid. Iisraeli leeri ajal, mida nimetatakse ka Siioni leeriks, tabas Joseph Smithi ja teisi haigus ning 13 Siioni leeris osalejat surid.
• Aastal 1839, kui Joseph Smith ja teised algusaegade viimse aja pühad asusid Nauvoosse elama, tabas neid malaaria – haigus, mida haiguste tõrje ja ennetamise keskused nimetasid „üheks tõsisemaks rahvatervise probleemiks kogu maailmas”. Turley rääkis, et Joseph ja tema naine Emma muutsid oma palkmaja haiglaks, kus haigeid ravida, riskides nii omaenda tervisega.
• 1840. aastate lõpus ja suure osa 1850. aastatest mõjutas koolera Kiriku liikmeid, eriti inimrühmi, kes rändasid Salt Lake’i orgu, et liituda algusaegade viimse aja pühadega. Haiguspuhangute vähendamiseks ja vältimiseks kirjutas Kiriku president Brigham Young „sisserännet jälgivale juhile ja käskis tal suunata inimrühmad New Orleansist eemale idapoolsetesse sadamatesse või lasta neil reisida aastaaegadel, mil koolerapuhangud olid harvemad,” ütles Turley.
• 1918. ja 1919. aasta gripipandeemia ajal astus Kirik samme haiguse leviku tõkestamiseks, sealhulgas tühistas või muutis koosolekute toimumist. Esimene Presidentkond palus peredel võimaluse korral enda eest ise hoolitseda, et Punase Risti töötajad saaksid abistada teisi. „1912. aasta alguses palusid Kiriku juhid võtta Kiriku algusajast peale traditsiooniks olnud ühise sakramendikarika asemel kasutusele individuaalsed sakramenditopsid, kuid kohalikud kogudused olid mõnevõrra aeglased seda suunist järgima. Gripipandeemia kiirendas üleminekut,” ütles Turley.
• 20. sajandi keskel mõjutas paljusid lastehalvatus, teiste hulgas Boyd K. Packerit, kellest sai hiljem Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja. Ta kannatas kogu elu selle haiguse tagajärgede käes. 1956. aastal andis Esimene Presidentkond välja kirja, mis julgustas misjonäre vaktsineerima. Selle kirja viimases lõigus kirjutasid president David O. McKay, president Steven L. Richards ja president J. Reuben Clark: „Viimastel aastatel on meil misjonitel esinenud mitmeid traagilisi lastehalvatuse juhtumeid ning oleme kindlad, et misjonärid ja nende vanemad mõistavad, et on arukas võtta kasutusele kõik ettevaatusabinõud sedalaadi tragöödiate vältimiseks.”
• Aastal 1976, kui kogu maailma laastas seagripp, andis Esimene Presidentkond välja järjekordsed juhised, julgustades Kiriku liikmeid hoolikalt kaaluma vaktsineerimise võimalikke eeliseid ja riske. Juhiste viimases lõigus kirjutasid nad: „Kuna see immuniseerimiskampaania on kõikehõlmav ja sellega kaasnevad suured kulud, otsitakse kohalikest piirkondadest vabatahtlikke, kes vaktsineerimisel abistaksid. Kiriku liikmeid, kellel on erialased oskused ja kes soovivad abiks olla, julgustatakse pakkuma mis tahes ühiskondlikku teenimistööd, millega nad saavad selles gripivastase vaktsineerimiskampaanias abiks olla.” 
• 1978. aastal andis Esimene Presidentkond välja juhise, milles väljendati muret, et vanemad ei lase oma lapsi lastehaiguste vastu immuniseerida. Esimene Presidentkond kirjutas: „Teated selle kohta, et üha enam lapsi ei vaktsineerita ennetatavate lastehaiguste vastu, puudutab meid sügavalt. ‥ Me kutsume Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeid tungivalt kaitsma oma lapsi neid immuniseerides.”

Kokkuvõtteks ütles Turley: „Ajalool, nagu kõigil valdkondadel, on väga vähe väärtust, kui seda ei rakendata kasu tooval viisil, ja ma arvan, et uuring, mille olen teinud epideemiate ajaloo kohta, veenab mind selles, et võime saada kasu, kui ajaloost õpime.”