Vanem ja õde Soares teenivad oma esivanemate maal Portugalis

Vanem Ulisses Soares ja tema abikaasa Rosana naasid sel nädalal esimest korda pärast kaks aastakümmet tagasi Portugali Porto misjoni juhatamist Portugali. Nende neljapäevane külaskäik oli võimalus meenutada, teenida riigi 45 000 viimse aja püha ja suurendada oma vastastikust seotust selle esivanemate maaga.

„Ma unistasin alati siia naasmise päevast ja samast tundest, mis mul oli misjoni juhatajana,” ütles Brasiiliast pärit vanem Soares. „Aga täna tähendab see veel rohkemat. See on miski, mida ma ei suuda kirjeldada, kui näen siin liikmete, Kiriku ja Kiriku juhtide seas loodud ühtsust.”

„Ma tunnen ennast nagu kodus,” lisas õde Soares. „Kuna mu soontes voolab Portugali veri, siis on imeline siin tagasi olla.”

Vanem ja õde Soares alustasid oma misjonit 2000. aasta suvel. Nende kolm last olid 13-, 9- ja 5-aastased. Nad ütlesid, et pere koges imesid. Nende lapsed leidsid sõpru, armastust ja perekonna.

„See oli nii imeline, sest meie lapsed said teistega hästi läbi,” ütles õde Soares. „Neile väga meeldis siin olla ja nad armastasid siinseid inimesi, lapsi, kooli, Kiriku lapsi. See oli imeline.”

Ja vanem Soares avastas rohkem oma portugali sugupuud.

Ühel päeval pärast oma päritolust kõnelemist ühel Coimbras (ühe oma vanaisa sünnilinnas) toimunud ringkonnakonverentsil küsis sugupuu uurimise entusiast president Soareselt tema vanaisa nime. Paar kuud hiljem andis mees tulevasele apostlile sadu tema esivanemate nimesid, kes olid elanud vahemikus 1600–1800. Nimed pärinesid ülestähendustelt, mis olid Brasiilias kättesaamatud.

Vanem Soares ütles, et sellele ootamatule kingile järgnes see, et Portugali pühad viisid need nimed Issanda kotta Hispaanias Madridis. Seal tegid pühendunud Kiriku liikmed nende sadade inimeste eest pühad talitused, mis Jeesuse Kristuse Kiriku uskumuste kohaselt ühendab pered igaveseks.

Apostel ütles, et see näitab Portugali inimeste suuremeelset südant.

„Nad on avatud üksteist aitama ja toetama,” ütles ta. „See mees tuli minu juurde ilma igasuguse palveta, lihtsalt soovis jagada minuga oma armastust pereajalootöö kaudu. ‥ See oli üks suur ime, mida me selles riigis kogesime.”

Vanem Soares ütles, et tema vanavanemad võtsid Brasiiliasse emigreerudes Portugali traditsioonid endaga kaasa. Üks nendest traditsioonidest oli perega igasugustel puhkudel sage kokkukogunemine.

„Oli hea näha, kuidas mu vanavanemad hoidsid alles oma üksteise embamise ja toetamise kultuuri, isegi kui nad elasid oma riigist kaugel,” ütles vanem Soares. „Nad tegid omaenda väikese riigi seal Brasiilias. Ja see on see, kuidas ma üles kasvasin. See on, kuidas mu vanemad mind kasvatasid, andes mulle selle tükikese mu vanavanemate kultuurist.”

Vanem Soarese vanemad liitusid Jeesuse Kristuse Kirikuga 1965. aastal, kui ta oli 6-aastane. Ilma vanavanemate Brasiiliasse kolimiseta ei oleks vanem Soares Kirikust kuulnud enne kui võib olla 1975. aastal, mil Kirik Portugalis organiseeriti.

Vanem Soares tunnustab oma teisest usust kristlikke emapoolseid vanavanemaid, et nad kasvatasid tema ema uskuva südamega, mis valmistas ta ette saama viimse aja pühaks.

„Ja nüüd ma olen siin, tagasi selles ilusas riigis, kus mu vanaisa sündis, jagamas oma tunnistust Jeesuse Kristuse evangeeliumist nende imeliste inimestega,” ütles ta.

Sellel tähendusrikkal teenimiskülaskäigul puudutasid Soaresed, kellega olid kaasas teised Kiriku juhid, paljude viimse aja pühade ja ususõprade südameid erilistel koosolekutel noorte vallaliste täiskasvanute ja misjonäridega.

„Me lõime siin ühenduse oma perekondade juurtega; meie vanavanemad mõlemalt poolt, nii minu kui ka mu abikaasa poolt, olid portugallased,” selgitas vanem Soares rühmale noortele. Maailma kultuuride ühtsuse vaimus ütles vanem Soares naeratades: „Võite nüüd öelda, et üks Jeesuse Kristuse apostlitest on portugallane, sest kolm aastat tagasi sain Portugali kodakondsuse. Seega nüüd olen tõeline portugallane.”

Viimasel koosolekul, mis kanti üle kõikidele kogudustele riigis ja Cabo Verde saarerahvale, õpetas vanem Soares: „Kõikide meie tegemistega, kõikide meie väljakutsetega, kõikide vastase rünnakutega, kuidas on võimalik, et me saame selle kõik üle elada, ületada oma väljakutsed ja olla õnnelikud? Vennad ja õed, Päästja kutse meile on pöörata oma süda Tema poole. See on tee selles elus õnne leidmiseks.”

Vanem ja õde Soares ütlesid, et saadud soe tervitus liigutas neid ning nad nautisid oma Portugali vendade ja õdede tugevust ja usku.

„[Me] palvetame alati, et evangeelium leviks maa peal kõikjale,” ütles õde Soares. „Ma palvetan alati, et see jõuaks kõikidesse Portugali osadesse, nii et kõikidel inimestel oleks sama eesõigus, mis meil on kuulda ja tunda evangeeliumi ilu. Meil on Portugalis tempel ja see on üks suurimaid õnnistusi, mis meil saab olla.”