Sissejuhatus
Kalifornia ülemkohus otsustas hiljuti, et samasooliste abielu Kalifornia osariigis on seaduspärane. Tunnustades abielu tähtsust ühiskonnas, võttis Kirik vastu kutse osaleda liikumises ProtectMarriage (kaitse abielu), mis on kirikute, organisatsioonide ja üksikisikute ühendus, kes toetavad novembrikuise hääletamise ettepanekut − põhiseaduse muudatusettepanekut nr 8, mis parandaks Kalifornia osariigi põhiseadust kindlustamaks, et ainult mehe ja naise vahelist abielu tunnustatakse seaduspärasena. (Lisateavet ühenduse kohta võite leida aadressil http://www.protectmarriage.com/.)
20. juunil 2008 andis Kiriku Esimene Presidentkond välja kirja traditsioonilise abielu säilitamise ja perede tugevdamise kohta, teatades Kiriku osalusest ühenduses. Kirjas, mis loeti ette viimse aja pühade jumalateenistustel Kalifornias, paluti, et Kiriku liikmed „teeksid kõik mis nende võimuses, et toetada põhiseaduse muudatusettepanekut”.
Kiriku liikmed Arizonas ja Floridas hääletavad samuti abielu puudutava põhiseaduse muudatusettepaneku üle oma osariikides, kus moodustatakse ühendusi, mis sarnanevad Kalifornia omale.
Kiriku osaluse fookus on samasooliste abielu ja selle tagajärjed. Kirik ei ole vastu õigustele (mis on Kalifornias juba kehtestatud) seoses haiglaravi ja meditsiiniabiga, õiglase eluaseme ja tööhõive õigustega või pärimisõigustega, kui need ei kahjusta traditsioonilist perekonda või kirikute põhiseaduslikke õigusi ning nende järgijate õigusi oma usku hallata ja praktiseerida ilma valitsuse sekkumiseta.
Kirikul on üks kõikumatu seksuaalse kõlbluse standard: intiimsuhted on kohased ainult omavahel abielus oleva mehe ja naise vahel.
Kiriku vastuseis samasooliste abielule ei mõista õigeks mingisugust vaenulikkust homoseksuaalsete meeste ja naiste vastu. Mehe ja naise vahelise abielu kaitsmine ei eemalda Kiriku liikmete kristlikku kohust suhtuda kõikidesse inimestesse armastuse, lahkuse ja inimlikkusega.
Kui kiriku liikmed otsustavad endale kohase osaluse määra mehe ja naise vahelise abielu kaitsmisel, peaksid nad sellele küsimusele lähenema teisi austades, mõistes, ausalt ja viisakalt.
Et vähendada väärarusaami ja vaenulikkust, lõi Kirik dokumendi „The Divine Institution of Marriage” (Abielu jumalik olemus) ja lisas sinna lingid teiste materjalide juurde, mis selgitavad, mispärast mehe ja naise vahelise abielu kaitsmine on moraalne kohustus.
The Divine Institution of Marriage (Abielu jumalik olemus)
Abielu on püha, pühitsetud Jumala poolt enne maailma algust. Pärst Aadama ja Eeva loomist kuulutas Issand Jumal nad meheks ja naiseks, mille kohta ütles Aadam: „Seepärast jätab mees maha oma isa ja oma ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on siis üks liha.” Jeesus Kristus tsiteeris Aadama kuulutust, kui ta kinnitas abielulepingu jumalikku algupära: „„Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?” ja ütles: „Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks. Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha.””
1995. aastal kuulutas „Perekond: Läkitus maailmale” järgmist muutumatut tõde abielu kohta:
Meie, Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Nõukogu, kuulutame pühalikult, et abielu mehe ja naise vahel on Jumala poolt seatud ning et perekond on kesksel kohal Looja plaanis seoses Tema laste igavese saatusega. .. Perekond on seatud Jumala poolt. Abielu mehe ja naise vahel on Tema igavese plaani peamine osa. Lastel on õigus sündida abielusidemetes ning saada kasvatatud isa ja ema poolt, kes austavad oma abielulubadusi täieliku truudusega.
Läkitus õpetab samuti, et „Sugu on isiku surelikkusele eelneva, sureliku ning igavese identiteedi oluline omadus ning suunitlus”. 1. Moosese raamatu ülestähendus Aadama ja Eeva loomisest ja maa peale panemisest rõhutab kahe erineva sugupoole loomist: „Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.”
Abielu mehe ja naise vahel on päästmisplaani keskseks osaks. Abielu püha olemus on lähedalt seotud sigitusjõuga. Ainult koos on mehel ja naisel loomulik bioloogiline võime lapsi saada. See sigitusjõud – võime luua elu ja tuua Jumala vaimulapsi maailma – on püha ja hinnaline. Selle jõu väärkasutamine õõnestab perekonna institutsiooni ja seeläbi nõrgendab ühiskonda. Tugevad pered teenivad alusinstitutsioonidena, mis annavad tuleviku põlvkondadele edasi moraalse tugevuse, traditsioonid ja väärtused, mis hoiavad tsivilisatsiooni ülal. Ülemaailmne inimõiguste deklaratsioon kinnitab seda: „Perekond on ühiskonna loomulik ja põhiline rakuke.”
Abielu ei ole esmajoones leping üksikisikute vahel, et oma kiindumust ja vastastikuseid kohustusi kinnitada. Pigem on abielu ja perekond olulised vahendid, et kasvatada lapsi ning aidata neil saada vastutustundlikeks täiskasvanuteks. Kuigi valitsused ei leiutanud abielu, on iga tüüpi valitsused läbi aegade tunnustanud ja kinnitanud abielu kui olulist institutsiooni, mis säilitab ühiskonna stabiilsust ja põlistab elu. Seetõttu olenemata sellest, kas abielu sõlmiti usutalituse või tsiviiltseremooniaga, antakse abielupaaridele peaaegu igas kultuuris privileege, mis on suunatud eelkõige nende suhte säilitamisele ja laste kasvatamise keskonna edendamisele. Abikaasad ei saa neid soodustusi, et olla üle teistest paaridest, kes võivad jagada elukohta ja sotsiaalsidemeid, vaid selleks, et säilitada ja kaitsta abielu ja perekonna olulisi institutsioone.
On tõsi,et mõned abielupaarid ei saa lapsi seda kas omal valikul või viljatuse pärast, kuid abielu eristaatus on siiski tihedalt seotud sigitusjõu ja -kohustustega ning sugude vaheliste sisuliste erinevustega. Kooselu mis tahes ettekäändel või nimetusega ei ole piisav põhjus, et määratleda uusi abieluvorme.
Kõrged abielulahutuste ja väljaspool abielu sündinud laste arv on Ameerika ühiskonnas kaasa toonud erakordselt suure üksikvanemate hulga. Paljud neist üksikvanematest on kasvatanud eeskujulikke lapsi, kuid ulatuslikud uurimused on näidanud, et üldjuhul tagab abikaasade ühine, armastav ja pühendunud abielu optimaalse keskkonna laste kaitsmiseks, toitmiseks ja kasvatamiseks. Seda mitte ainult oluliste isiklike vahendite pärast, mida kaks vanemat laste kasvatamisse kaasavad, vaid ka erinevate tugevuste pärast, mida isa ja ema tänu oma soole perekonda toovad. Tuntud sotsioloog David Popenoe on öelnud:
„Suurem osa ühiskonnateaduse tõendeid toetab ideed, et erinevate sugupoolte osalus lastekasvatuses on inimese arenguks ja isade panus laste kasvatamisse on unikaalne ja asendamatu.”
Popenoe selgitas:
. . „Meeste ja naiste erinev kasvatusstiil on hämmastav ja äärmiselt oluline lapse üldises arengus. Leitakse, et isa tunneb suuremat muret lapse pikaajalise arengu suhtes, samas kui ema keskendub lapse hetkelistele vajadustele (mis on omal moel seotud lapse pikaajalise heaoluga). On selge, et lastel on mitmetahulised vajadused, mida peab rahuldama: nad vajavad iseseisvust ja seotust nad vajavad väljakutseid ja tuge.”
Sotsiaalajaloolane David Blankenhorn tõstatab sarnase argumendi oma raamatus „Fatherless America” (Isatu Ameerika). Ideaalses ühiskonnas kasvab iga laps üles koos isa ja emaga.
Abielu ja perekonna väljakutsed
Tänapäeval on traditsiooniline abielu ja perekond – kus on omavahel abielus mees ja naine, kel on lapsed – üha enam rünnaku all. Seksuaalne kõlbelisus on vähenenud ja truudusetus on suurenenud. 1960. aastast on väljaspool abielu sündinud laste osakaal kasvanud 5,3 protsendilt 38,5 protsendini (2006). Lahutus on palju rohkem levinud ja aktsepteeritud, USAs on lahutuste arv üks suuremaid maailmas. 1973. aastast alates on abort võtnud üle 45 miljoni süütu elu. Samal ajal on meelelahutusstandardid jätkuvalt langenud ja pornograafiast on saanud nuhtlus, mis vaevab ja tekitab sõltuvust paljudes ohvrites. Soolisi erinevusi peetakse üha enam tühisteks, tähtsusetuteks või mööduvateks, mis õõnestab Jumala eesmärki nii meeste kui ka naiste loomisel.
Viimastel aastatel on Ameerika Ühendriikides ja teistes riikides levinud liikumine, mis propageerib samasooliste abielu kui sünnipärast või põhiseaduslikku õigust. See ei ole väike samm, vaid radikaalne muutus: selle asemel et ühiskond taluks täiskasvanute vahelist eraviisilist konsensuslikku seksuaalkäitumist või oleks sellega nõus, püüavad samasooliste abielu toetajad saada sellele ametlikku kinnitust ja tunnustust.
Massachusettsi (2004) ja Kalifornia (2008) kohtuotsused on lubanud samasooliste abielu. Need trendid seavad abielu ja perekonna tõsisesse ohtu. Abielu institutsiooni nõrgendatakse, mis toob endaga kaasa negatiivseid tagajärgi nii täiskasvanutele kui ka lastele.
2008. aasta novembris otsustasid Kalifornia valijad, kas nad soovivad muuta oma osariigi põhiseadust, et määratleda, kas abielu on ainult mehe ja naise vahel. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on liitunud laia teiste usulahkude, organisatsioonide ja üksikisikute ühendusega, et innustada valijaid põhiseaduse muudatuse poolt hääletama.
Ameerika Ühendriikide inimesed – tegutsedes kas otse või oma valitud esindajate kaudu – on tunnistanud, kui olulist rolli on traditsiooniline abielu mänginud ja peab jätkuvalt mängima Ameerika ühiskonnas, et kaitsta lapsi ja peresid ja kultiveerida moraalseid väärtusi.
Nelikümmend neli osariiki on võtnud vastu seaduse, mis selgelt määratleb, et abielu on mehe ja naise vahel. Enam kui pooled nendest osariikidest, kokku kakskümmend seitse, on teinud seda sellise põhiseaduse muudatuse kaudu, mis ootavad otsust Kalifornias, Arizonas ja Floridas.
Seevastu need, kes soovivad kehtestada samasooliste abielu Ameerika ühiskonnas, on valinud teise tee. Samasooliste abielu pooldajad on viinud asja osariigi kohtutesse, paludes kohtunikel ära muuta abielu institutsioon, mida ühiskond juba üle tuhande aasta aktsepteerib ja millele toetub. Kuid isegi nendel juhtudel on suurem enamus kohtutest – kuus kaheksast osariigi ülemkohtust – toetanud traditsioonilise abielu seaduseid. Ainult kaks, Massachusetts ja nüüd Kalifornia, on läinut teist teed ja seda vaid väga väikese häälteenamusega – neli kolme vastu mõlemal juhul.
Kokkuvõttes võib öelda, et üle kogu Ameerika valitseb tugev üksmeel selles, milline abielu olema peab. Nagu Kalifornia inimesed ise tunnistasid, kui nad kaheksa aastat tagasi selles küsimuses hääletasid, on traditsiooniline abielu oluline kogu ühiskonnale, eriti aga lastele. Kuna see küsimus puudutab perekonda, sest see on üks meie aja suuri moraalseid küsimusi ja kuna see võib avaldada suurt mõju perekonnale, on Kirik võtnud selles küsimuses seisukoha ja palunud oma liikmetel asjasse sekkuda.
Sallivus, samasooliste abielu ja usuvabadus
Inimesed, kes pooldavad homoseksuaalsete abielu, väidavad, et sallivus nõuab, et neile antaks samasugune õigus abielluda kui hetoroseksuaalsetele paaridele. Kuid see üleskutse sallivusele pooldab selle sõna väga erinevat tähendust ja tulemust võrreldes sellega, milline tähendus on sel olnud kogu Ameerika ajaloo jooksul ja Jeesuse Kristuse evangeeliumis. Päästja õpetas ülevamat kontseptsiooni − armastust. „Armasta oma ligimest,” manitses Ta. Jeesus armastas patustajat, kuid vihkas pattu, nagu võib näha abielurikkujast naise puhul, keda Ta lahkelt kohtles, kuid käskis teda: „Ära enam tee pattu.” Sallivus kui evangeeliumi põhimõte tähendab armastust ja andestust üksteise vastu, mitte üleastumise sallimist.
Tänapäeva ilmalikus maailmas on sallivusele antud täiesti erinev tähendus. Armastuse asemel tähendab see nüüd õigustamist – vale käitumise heakskiitmist, mis on sõpruse hinnaks. Jeesus õpetas,et me peame üksteist armastama ja üksteise eest hoolitsema ilma üleastumisi heaks kiitmata. Kuid tänapäeva poliitiliselt suupärane definitsioon nõuab, et kui me pattu heaks ei kiida, siis ei ole me patustaja suhtes salliv.
Vanem Dallin H. Oaks selgitas:
„Sallivus nõuab tülivaba viisi, kuidas üksteise erinevustesse suhtuda. Kuid sallivus ei nõua enda standardite või arvamuse hülgamist poliitiliste või avaliku korra küsimustes. Sallivus on viis mitmekesisusele reageerida, mitte aga käsk seda mitte uurida.”
Kirik ei kiida heaks teiste halvasti kohtlemist ja julgustab liikmeid kohtlema kõiki inimesi austusega. Kuid tavadele, millega Kirik ei nõustu kõlbelistel põhjustel – sealhulgas samasooliste abielu –, vastu kõnelemine ei ole kellegi halvasti kohtlemine ega vaenu õhutamine, nagu seda on tihti valesti kutsutud. Me võime väljendada siirast armastust ja sõprust homoseksuaalse pereliikme või sõbra suhtes, võtmata omaks homoseksualismi või ümber määratlemata abielu.
Samasooliste abielu seaduslikuks muutmine mõjutab laialt valitsuse tegevust ja eeskirju. Kui riigi valitsus teatab, et samasooliste liidud on kodanikuõigus, siis peavad need valitsused peaaegu kindlasti rakendama mitmesuguseid teisi eeskirju, mille eesmärk on tagada, et ei esineks samasooliste paaride diskrimineerimist. See võib kutsuda esile kiriku ja riigi vahelisi lahkhelisid.
Väljavaade samasooliste abielule on juba sünnitanud juriidilisi kokkupõrkeid sõnavabaduse ja uskumustel põhineva tegutsemisvabaduse vahel. Näiteks teatud osariikides on samasooliste abielu pooldajad ja riigiametnikud astunud vastu usulahkude adopteerimisagentuuridele, kes on kaua järginud oma usulisi tõekspidamisi ja paigutanud lapsi ainult kodudesse, kus on nii isa kui ka ema. Selle tagajärjel ei paku katoliiklik heategevusorganisatsioon Bostonis enam adopteerimisteenuseid.
Teised samasooliste abielu pooldajad soovitavad, et kõikidelt usuorganisatsioonidelt, kes ei poolda samasooliste abielu, võetaks maksuvabastus ja hüvitised. Avaliku kasutuse seaduseid kasutatakse juba praegu, et sundida usuorganisatsioone lubama abielupidustusi või vastuvõtte usuhoonetes, mis on muidu üldsusele avatud. Akrediteerimise organisatsioonid on mõnel juhul avaldanud survet religioossetele koolidele ja ülikoolidele, et nad pakuksid abielupaaride ühiselamu kohti ka samast soost paaridele. Religioossetele õpilasorganisatsioonidele on mõned ülikoolid öeldud, et nad kaotavad oma tunnustuse ülikoolilinnakus, kui nad ei võta samasoolisi paare klubi liikmeks.
Paljud neist näidetest on juba muutunud õiguslikuks tegelikkuseks mitmes Euroopa Liidu riigis ja Euroopa Parlament on soovitanud, et samasooliste paaride õiguseid kaitsvad ja tagavad õigusaktid ühtlustataks kogu Euroopa Liidus. Seega, kui samasooliste abielu muutub tunnustatud kodanikuõiguseks, siis tekitab see suurt vastuolu usuvabadusega. Ja usuvabadus võib mõnes olulises valdkonnas väheneda.
Kuidas mõjutab samasooliste abielu ühiskonda?
Võimalikud piirangud usuvabadusele ei ole ainsad ühiskondlikud samasooliste abielu seadustamise tagajärjed. Võib-olla kõige levinum samasooliste abielu pooldajate argument on, et see on oma olemuselt ohutu ja ei mõjuta mingil viisil traditsioonilise heteroseksuaalse abielu institutsiooni. „See ei mõjuta teid, nii et miks peaksite te sellest hoolima?” ütlevad nad tavaliselt. Kuigi see võib olla tõsi, et samast soost abielud ei mõjuta kohe ja otseselt kõiki olemasolevaid abielusid, on tõeline küsimus, kuidas see mõjutab ühiskonda tervikuna aja jooksul, sealhulgas kasvavat põlvkonda ja tulevasi põlvkondi. Nende väheste Euroopa riikide, mis on juba seadustanud samasooliste abielu, kogemus näitab, et igasugune traditsioonilise abielu määratluse muutmine vähendaks veelgi juba nõrgenenud abielude ja perede stabiilsust. Samasoolise abielu omaks võtmine seab ohtu traditsioonilise abielu mõiste, mis toob ühiskonnale kahjulikke tagajärgi.
Peale tõsiste tagajärgede, mille toovad kaasa mehe ja naise vahelise abielu püha olemuse õõnestamine ja muutmine, on palju praktilisi tagajärgi avaliku korra vallas, mis on väga murettekitavad lapsevanematele ja ühiskonnale tervikuna. Need on olulised, et mõista samasooliste abielu küsimuse tõsidust.
Kui mees ja naine abielluvad kavatsusega moodustada uus pere, sõltub nende edu selles ettevõtmises nende valmisolekust loobuda ühekülgsest eneseteostusest ja ohverdada oma aega ja vahendeid, et toita ja kasvatada oma lapsi. Abiellumine on täiesti isetu tegu: see on õiguslikult kaitstud, kuna ainult mees ja naine koos saavad luua uut elu ja kuna laste kasvatamine nõuab elukestvat pühendumust, mis ongi abielu eesmärgiks. Ühiskondlikku tunnustust samasooliste abielule ei saa õigustada lihtsalt sellega, et see pakub eneseteostust, sest valitsuse eesmärk ei ole pakkuda õiguskaitset igale võimalikule eneseteostusviisile. Kõik samasooliste liidud on viljatud ja kaks samasoolist inimest, olenemata nende kiindumusest, ei saa kunagi moodustada abielu, mis on pühendatud omavaheliste järglaste kasvatamisele.
On tõsi, et mõned samasoolised paarid saavad eestkoste laste üle kas varasemate heteroseksuaalsete suhete kaudu, adopteerides osariikides, kus see on lubatud, või kunstliku viljastamise teel. Hoolimata sellest peab avaliku poliitika kõige olulisem küsimus olema: Milline keskkond on parim lapsele ja kasvavale põlvkonnale? Traditsiooniline abielu annab lastele tugeva ja väljakujunenud sotsiaalse identiteedi. See suurendab tõenäosust, et nad on võimelised moodustama selge soolise identiteedi, kus seksuaalsus on seotud nii armastuse kui ka soo jätkamisega. Seevastu samasooliste abielu legaliseerimine tõenäoliselt kahandab laste sotsiaalset identiteeti, soolist arengut ja kõlbelisust. Kas ühiskond peaks tõesti jätkama sellise radikaalse eksperimendiga, võtmata arvesse selle pikaajalisi tagajärgi lastele?
Üks näide sellest, kuidas samasooliste abielu kodanikuõiguseks tunnistamine võib lapsi negatiivselt mõjutada, on sellest tulenevad kohustuslikud muutused koolide õppekavades. Kui riik ütleb, et samasooliste liidud on samaväärsed heteroseksuaalsete abieludega, peavad riigikoolide õppekavad seda väidet toetama. Alates algkoolist õpetatakse lastele, et abielu võib määratleda kui suhet mis tahes kahe täiskasvanu vahel ja et konsensuslikud seksuaalsuhted on moraalselt neutraalsed. Võib oodata, et keskkoolide seksuaalkasvatuse tundides võrdsustatakse homoseksuaalset intiimsust heteroseksuaalsega. Need arengusuunad tekitavad tõsiseid kokkupõrkeid ilmaliku koolisüsteemi õppekava ja vanemate õiguse vahel õpetada oma lapsele traditsioonilisi moraalistandardeid.
Lõpuks on perekond läbi ajaloo olnud üksikisiku vabaduse oluliseks kaitsevalliks. Koduseinad pakuvad kaitset kahjulike sotsiaalsete mõjude ja mõnikord võimupiire ületava valitsusvõimu eest. Väärkohtlemise või hooletusse jätmise puudumisel ei ole valitsusel õigust sekkuda laste kodusesse kasvatusse ja kõlbelisuse õpetamisse. Tugevad pered on olulised poliitiliseks vabaduseks. Aga kui valitsused võtavad endale õiguse abielu ümber määratleda, anda välja määrusi tagamaks mittetraditsioonilistele liitudele üldsuse heakskiit, on nad astunud sammu lähemale koduse elu pühasse sfääri sekkumisele. Selle piiri ületamisel on palju ettearvamatuid tagajärgi, kuid tõenäoliselt hõlmaks see riigi suuremat võimu ja haaret oma eesmärkide saavutamisel.
Abielu pühadus
Tugevad, stabiilsed perekonnad, mida juhivad isa ja ema, on tsiviliseeritud ühiskonna ankruks. Kui abielu õõnestatakse soolise segadusega ja sellele Jumala poolt antud tähendust moonutades, muutub kasvava laste ja noorte põlvkonna jaoks järjest raskemaks arendada oma loomulikku identiteeti mehe või naisena. Mõned leiavad, et neil on raskem kohtamas käia, moodustada stabiilne abielu ja kasvatada üles järjekordne põlvkond, kellel on moraalset jõudu ja eesmärgikindlust.
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on otsustanud asjasse sekkuda koos paljude teiste kirikute, organisatsioonide ja üksikisikutega, et kaitsta mehe ja naise vahelise abielu pühadust, sest see on moraalne küsimus, millel on sügav tähendus meie usule ja meie ühiskonna tulevikule.
Viimane lause läkituses perekonnale on Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Kvoorumi üleskutse maailmale: „Me kutsume vastutavaid kodanikke ja valitsuste ametnikke üle maailma toetama neid meetmeid, mille eesmärgiks on perekonna kui ühiskonna põhialuse säilitamine ja tugevdamine.” See on Kiriku juhtide poolt määratud kurss ja see on ainuke kurss, mis tagab ohutuse Kirikule ja riigile.