Viimse aja pühade kohaliku koguduse juht on piiskop (või väiksemates kogudustes koguduse juhataja). Piiskopil on preesterlus ja mõni kõrgem Kiriku juht on ta ametisse asetanud. Piiskop teenib ise elatist ega saa mingisugust tasu Kirikus teenimise eest. Kuigi piiskopi teenimisaja pikkust pole kindlaks määratud, teenib ta kogudust umbes viis aastat ning on seejärel taas koguduse tavaliige või siis määratakse teenima kogudusest väljaspool.
Teised preesterluse hoidjad, nagu tema kaks nõuandjat, toetavad piiskoppi tema kohustuste täitmisel. Lisaks sellel saab piiskop abi koguduse nõukogult, mis koosneb meestest ja naistest, kellel on eriline tähtis vastutus hoolitseda nii noorte kui vanade koguduse liikmete eest.
Teatud kohustuste täitmiseks koguduses on vaja hoida preesterlust, nagu sakramendi võrdkujude keha (leiva) ja vere (vee) õnnistamine, haigete õnnistamine ja teise inimese Kiriku liikmeks ristimine. Ainult väärilised mehed hoiavad preesterlust.
Kohustused nagu kogudusele kõnelemine või koosolekul koguduse nimel palvetamine ei eelda preesterluse olemasolu ja neid toimetusi viivad läbi nii mehed kui naised ühtmoodi.
Palgalise vaimulikkonna puudumine koguduse tasemel võib olla üheks põhjuseks, miks viimse aja pühade kogukondades on laialt levinud vabatahtlik teenimine. Kõikide abi on teretulnud ja kohalike juhtide seas ei ole mingit püsivat hierarhiat. Praegu piiskopina teeniv inimene võib pärast oma vabastamist istuda tunnis, mida õpetab keegi, kes oli varem tema abiline.
Samuti pole preesterluses mingeid auastmeid. Peaaegu kõikidel meestel, kes on Kirikus aktiivsed, on kas vanema või ülempreestri amet. Need mehed kogunevad iganädalase õpetuse saamiseks rühmades, mida kutsutakse kvoorumiteks ja mis on organiseeritud, et näiteks koos hoolitseda vaeste eest või abistada üksikvanemaga peresid.