Lapse väärkohtlemine äratab meis nii sügavat nördimust, et seda on raske kirjeldada. Ehk läheb see kuritegu meile seetõttu niivõrd hinge, kuna mäletame, kuidas hoidsime esimest korda süles omaenda lapsi – mäletame ülevoolavat armastuse tunnet ja sügavat vanemlikku instinkti neid toita, õpetada ja kaitsta.Kohutav ja uskumatu on mõelda, et keegi teeks lapsele viga. See on ülim reetmine.
Ühiskond teeb selle nimel tööd, et laste väärkohtlemine välja juurida. Ikka ja jälle näeme, kuidas terve kogukond appi tuleb, et aidata leida lapsi, kes on röövitud või keda on väärkoheldud. Kui üksainus laps ohtu satub, muutub see üleriigiliseks uudiseks.
Kuid laste väärkohtlemine ei ole alati uudisekünnist ületanud. See pahe tegutses varjatult, märkamatult ning sellest ei räägitud peaaegu kunagi. Kuid enne veel, kui see teema Ameerika Ühendriikides esiplaanile kerkis, laitis Gordon B. Hinckley, Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku endine president, maha laste väärkohtlemise kui kohutava pahe. 1980. aastate algul võttis ta meie mõtted ja tunded kokku ülemaailmsel konverentsi ülekandel järgmiselt: „Mul on hea meel, et üldsus pöörab sellele salakavalale pahele järjest suuremat tähelepanu. Laste ärakasutamine ..sadistlike soovide rahuldamiseks on üks võikamaid patte.”
Mida muud võikski Kirik sel teemal öelda? See seisukoht lähtub Kiriku õpetusest, etväikesed lapsed on Jumala silmis süütud ja hinnalised. Hetked, mille Jeesus Kristus lastega veetis, olid õrnad ja hellad ja samas kasutas Ta kõige karmimaid sõnu nende vastu, kes neile viga teevad. „Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse” (Matteuse 18:6). Sellele lisaks on perekond Kiriku keskseks üksuseks. Lapsed käivad Kirikus koos oma vanematega. Kiriku tegevuste hulka kuulub iganädalane pereõhtu, mille ajal seatakse kõrvale muud huvid ja keskendutakse tugevate peresidemete loomisele. Perekonnas saavad vanemad teineteiselt tuge, et oma lapsi hoida ja kaitsta, luues keskkonna, kus lapsed võivad kasvada ja areneda armastavas ja tuge pakkuvas õhkkonnas. Kirik pakub kogunemiskohta peredele, kes soovivad kasvatada oma lapsi vaimsete väärtuste keskel. Nii Kirik kui ka pere on huvitatud laste heaolust.
Selles dokumendis käsitletakse laste väärkohtlemist Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku vaatenurgast. Mida tehakse selle ärahoidmiseks? Mida teeb Kirik ohvrite heaks? Kas on aset leidnud kohtuasju ja lahendeid, ja kui on, siis miks? Kuidas käitub Kirik laste väärkohtlejatega? Kuidas erinevad selle kiriku kogemused teiste usu- ja ilmalike organisatsioonide kogemustest ja mis on neil ühist? Järgmisena leiategi vastuseid nendele küsimustele.
Laste kaitsmine
Kiriku roll väärkohtlemisega võitlevas kogukonnas on saada teavet selle probleemi kohta, tegeleda olemasoleva probleemiga ja jagada kogemusi teistega, kes sama probleemi vastu võitlevad.
Kes on vaimulikkond?
Kirikul on palgata vaimulikkond. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus kutsutakse koguduse juhte piiskoppideks. Piiskopid valitakse kohalike liikmete seast ja nad teenivad vabatahtlikena umbes viis aastat. Enamik on elanud kogukonnas kaua aega ja peavad oma koguduse liikmeid sõpradeks ja ligimesteks. Ja enamikul piiskoppidest on ka endal lapsed, tihtipeale alles väikesed, kes käivad Kirikus ja osalevad sealsetel üritustel. Seega on piiskopid juba huvitatud oma Kiriku kogukonna ohutuse tagamisest. Kui laste väärkohtleja ohustab koguduse turvalisust, ei ole piiskopil muud ajendit, ei finantsilist ega teistsugust, kui kaitsta Kiriku peret, nagu ta kaitseks enda peret.
Piiskopid ei saa palka ega muud rahalist tasu. Samuti ei ole nad teistest eraldatud vaimulikkonna liikmed. Kirikus ei eksisteeri mingit eraldi vaimulikkonda, kuhu nad võiksid kuuluda. Viimse aja pühadest piiskopid elavad kogukonnas ja teevad tavatööd just nagu kõik teised. Kuna nad täidavad oma piiskopiameti kohustusi peamiselt nädalavahetusel ja õhtuti, suudavad nad oma kohust täita ainult endale suurel arvul teisi koguduse liikmeid appi kutsudes.
Piiskop võib ametilt olla näiteks õpetaja, arst või ärimees. Et teda abistada, võidakse paluda raamatukoguhoidjal kuueaastaste laste pühapäevakooli tundi õpetada. Naissoost farmatseut võib juhtida kolme kuni üheteistkümne aastaste laste organisatsiooni. Need kutsed on ajutised ja vahetuvad tihti, kuid kõigilt, kes piiskopi kutsel teenivad, oodatakse, et nad elavad vastavalt oma usu põhimõtetele, mille keskmeks on perekond ja muidugi lapsed.
Mis tähtsus on nimel?
Kiriku palgata vaimulikkonnal on veel teinegi tähtis külg, mida juristid ja ajakirjanikud, kes laste väärkohtlemise temaatikaga tegelevad, mõistma peaksid.
Peaaegu kõik viimse aja pühadest koguduse aktiivsed liikmed vastutavad kirikus mingi tegevusvaldkonna eest, et aidata piiskoppi tema töös. Väärilised mehed alates 12. eluaastast on osa Kiriku preesterlusest. Üldiselt asetatakse 12-aastane noormees, kes regulaarselt kirikus käib, diakoni ametisse.14-aastasena saab ta õpetajaks ja 16-aastasena preestriks. Enamik täiskasvanud mehi on asetatud vanema või ülempreestri ametisse. Kuid pelk preesterlusse asetamine ja preestri, vanema või ülempreestri tiitli saamine ei anna isikule koguduses mingit volitust ega tee temast veel juhti. Tema Kiriku kaasliikmed ei suhtu temasse mingi erilise imetluse ega aukartusega.Isegi kui mees enam Kirikus ei käi, jääb ta endiselt vanemaks või ülempreestriks niikaua, kuni ta on Kiriku liige.
Vahel ilmuvad ajakirjaartiklid, mille pealkiri võib öelda: „Mormooni juhti süüdistatakse lapse väärkohtlemises.” Mõned prokurörid on teadlikud, et kasutades sellist määratlust nagu ülempreester, tekib arusaam, et keegi, kellel on suur vastutusala, on seadust rikkunud, ning sel moel pälvitakse suuremat vandekohtunike ja uudisteagentuuride tähelepanu. See väide on vale.
Liikmete kaasamine laste väärkohtlemise peatamiseks
Viimse aja pühade kogudus on nagu suur pere, grupp inimesi, kes üksteist toetades koos töötavad.Kirik on juba pikka aega innustanud peresid rääkima laste väärkohtlemisest, ennast harima, et teada, kuidas seda ära tunda ja ennetada. 1976. aastast alates on Kiriku ajakirjades ilmunud üle 50 artikli, mis on laste väärkohtlemise hukka mõistnud ja liikmeid sellel teemal harinud. Kiriku ülemaailmsetel konverentsidel on Kiriku juhid sellel teemal kõnelenud üle 30 korra. Laste väärkohtlemist käsitletakse regulaarselt pühapäevastes õppetundides.
Kirik on välja töötanud ulatuslikult koolitusmaterjale ja videokassette. Neid materjale kasutatakse, et koolitada Kiriku juhte taolist väärkohtlemist tuvastama ja sellele reageerima. Selleks et kohalikud juhid teaksid, mida iga juhtumi korral ette võtta, on loodud ka 24-tunnine abiliin, kus töötavad professionaalsed nõustajad, kes annavad juhtumist olenevalt vajalikku nõu.
Sellele lisaks teeb Kirik kõik, mis suudab, et tugevdada perekondi. Iga inimene ja institutsioon peab tegema oma osa, kuid lõpuks on tugevad, armastavad ja valvsad pered ikkagi parim kaitse laste väärkohtlemise vastu.Kiriku endine president Gordon B. Hinckley ütles: „Kõik see leiab aset ja probleem süveneb, kui me ei tunnista, et perekond on Kõigevägevama tööriist. See on Tema looming. See on samuti ühiskonna põhiüksus.”
Ohvrite abistamine
Mõned Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku kriitikud on väitnud, et Kirik asetab ohvrite vajadused viimasele kohale. Äärmuslikumad aruanded väidavad isegi, et Kirik püüab ohvreid vältida, kuna nad on Kiriku juhtidele piinlikkust valmistanud.
Need kriitikud on Kiriku usku otse vastupidiselt kirjeldanud. Ohvrite abistamine on esmatähtis. Iga kristlase loomuses on kaastunde ja armastusega abistada neid, kes kannatavad väärkohtlemise all. See on meie teenistuse oluline osa.Kirikus võivad ohvrid leida vaimset juhatust, mis viib paranemiseni tänu usule Jeesusesse Kristusesse. Väärkohtlemise ohvritele pakutakse ka professionaalset nõustamist olenemata nende maksevõimest, et saada parimatest ilmalikest teadmistest abi.
Kiriku ametlik juhtide käsiraamat ütleb, et Kiriku esimeseks kohustuseks on aidata neid, keda on väärkoheldud, ja kaitsta neid, keda ohustab väärkohtlemise ohvriks langemine.
Kuidas Kirik seda teeb? Kiriku asutamisest alates on seda tuge pakkunud tuumikpere ja Kiriku õpetus. Lisaks sellele rajati 1995. aastal abiliin, mis võimaldab piiskoppidel saada kohest abi professionaalsetelt nõustajatelt, kes oskavad neid juhendada, kuidas väärkohtlemise ohvreid kaitsta. Piiskopid on head inimesed, kuid on võimatu, et nad teaksid kõiki laste väärkohtlemisega seotud nüansse, sealhulgas erinevate osariikide juriidilisi nõudeid. Mida nad võivad teha, on helistada abiliini numbril kohe, kui laps ohtu satub. Ühe telefonikõnega võivad nad saada juhatust kogenud professionaalidelt.
Näiteks, kui teismeline teatab oma piiskopile väärkohtlemisest, helistab piiskop kohe abiliini numbrile, et leida vahendeid ohvri abistamiseks ja edasise väärkohtlemise ärahoidmiseks. Kui juhtum on kriminaalne, saab piiskop samuti juhiseid, kuidas sellest õigusorganitele teatada. Me ei tea, et ükski teine kirik pakuks oma kohalikele juhtidele professionaalset abi, et aidata väärkohtlemise ohvreid 24 tundi ööpäevas, 365 päeva aastas.
Kas see toimib? Jah. Ükski süsteem ei ole eksimatu, kuid ohvrid saavad kaitset ja hoolt, mida nad vajavad.
Vestlusel Mike Wallace’iga CBSi telesaates „60 Minutes” ütles president Gordon B. Hinckley: „Ma olen ohvrite pärast väga mures. Mu süda valutab nende pärast. Ma tahan teha kõik, mis me suudame, et nende valu leevendada ja välistada selle pahelise tegevuse toimumist. ..Ma ei tea maailmas ühtegi teist organisatsiooni, kes oleks rakendanud põhjalikumaid meetmeid, püüdnud veelgi enam või tegutsenud veelgi rohkem selle probleemi lahendamiseks ja olukorra muutmiseks. Me mõistame selle pahe koledust ja soovime aidata oma inimesi, neid abistada.”
Süüdlase kohtlemine
Kokkuvõtlikult on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus laste väärkohtlejate suhtes nulltolerants. Kui tekib väärkohtlemise kahtlus, soovitab Kirik oma liikmetel võtta kõigepealt ühendust õigusorganitega ja seejärel kohaliku piiskopiga, et saada nõustamist ja tuge. Kirik teeb õiguskaitseorganitega täielikku koostööd laste väärkohtlemise juhtumite uurimisel ja süüdlaste vastutusele võtmisel.
Kiriku liikmed, kes mõistetakse süüdi laste väärkohtlemises, alluvad ka Jumala seadustele.President Hinckley ütles: „Meie süda valutab ka süüdlase pärast, kuid me ei saa sallida pattu, milles ta võib süüdi olla. Kui on toimunud süütegu, järgneb karistus. ”Laste kuritarvitajad, kes on süüdi mõistetud, heidetakse Kirikust välja − see on kõrgeim karistus, mida meie Kirik võib täide saata. Kirikust välja heidetud liikmed ei või osaleda Kiriku koosolekutel ja neil ei tohi olla mingisugust kohustust koguduses.
Kas lapse väärkohtlejad, kes on seadusega määratud karistuse ära kandnud ja läbinud range meeleparandusprotsessi kohalike Kiriku juhtide toel, võivad saada uuesti Kiriku liikmeks? Jah. Kristlastena usume andestusse. Kuid kas nad võivad kunagi oma elu jooksul teenida Kirikus ametis, mis lubaks neile otsest kontakti lastega? Mitte mingil juhul. Andestus ei eemalda patu tagajärgi. Perekonna kaitsmine on Kiriku esimene põhimõte.
1995. aastast alates on Kirik pannud konfidentsiaalse märke nende liikmete liikmekaardile, kes on varem lapsi väärkohelnud. Need andmed saadavad neid igas koguduses, kuhu nad kolivad, teavitades piiskoppi, et ta väldiks tema kokkupuudet lastega. Meile teadaolevalt oli Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik esimene usuorganisatsioon, kes sellise jälgimismehhanismi lõi. Me peame peret pühaks ja kaitseme lapsi. See selgitab, mispärast on Kirik üks vähestest uskudest, mis rakendab seksuaalse väärkohtlemise pärast distsiplinaarmenetlust ka Kiriku lihtliikmetele (mitte ainult ametlikele vaimulikele).
Meie Kirik rakendab seda jälgimissüsteemi meie põhiliste tõekspidamiste pärast. Ükski Ameerika Ühendriikide kohus pole pidanud usuorganisatsiooni vastutavaks, kui see ei suuda oma liikmeid teiste liikmete väärkohtlemise eest kaitsta. Kui nad seda teeksid, muutuksid usuorganisatsioonid korravalveorganiteks ja nende juhid õiguskaitseametnikeks. Kirik jälgib oma liikmeskonda vabatahtlikult, mitte kartuses, et vastasel korral võidakse kohtuasi algatada, vaid murest perede ja laste pärast.
Aruandmiskohustus
Paljude õigusalaste vaidluste keskmeks on küsimus, millal ja kas teatada potentsiaalsest väärkohtlemisest või väärkohtlejast. Kiriku ametnikud järgivad osariigi seadust, otsustades, millal ja kuidas teatada lapse väärkohtlemisest ametivõimudele.
Moraalselt keerukam probleem on see, kas piiskop peaks teatama väärkohtlemisest ametivõimudele, kui ta on sellest kuulnud eraviisilise ülestunnistuse käigus. Kui usulised kaalutlused kõrvale jätta, siis paljud kirikud ja professionaalid usuvad, et kui hakata vaimulikkonda survestama, et nad eraviisilistest ülestunnistustest ametivõimudele teataksid, siis kahaneb tõenäosus, et väärkohtlejad neilt üldse abi paluvad. Tõenäoliselt jätkavad nad väärkohtlemist. Teised väidavad, et korrakaitseorganid tuleb kiiresti kaasata, et vältida väärkohtlemise kordumist. Selles raskes küsimuses pole ühtsele otsusele jõutud.
Probleemi keerulisus väljendub ka erinevate osariikide suuresti erinevates väärkohtlemisest teatamise seadustes. Kahekümne kolme osariigi seadused määravad, et vaimulikkond peab kuriteost teatama ainult siis, kui teavet ei saadud privaatse ülestunnistuse käigus. Nendes osariikides ei ole vaimulikkonnal, kes kuuleb väärkohtlemisest konfidentsiaalse kõneluse (näiteks pihtimise) käigus, mingit seaduslikku kohust sellest ametivõimudele teada anda, samas kui vaimulik ise väärkohtlemist pealt näeb või seda kahtlustab, on tal kohustus sellest teada anda. Üheksas teises osariigis on vaimulikkonnal kohus laste väärkohtlemisest teada anda, olgu asjaolud millised tahes. Ja ülejäänud 18 osariigis ja Columbia ringkonnas ei nõua seadus, et vaimulikkond laste väärkohtlemisest üldse ette kannaks.
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku piiskoppidele õpetatakse, et neil on kaks peamist kohustust, mida nad peavad täitma, kui nad lapse väärkohtlemisest teada saavad. Esiteks peavad nad kaitsma ohvrit. Teiseks peab süüdlane oma tegude eest vastutama. Isegi osariikides, kus pihisaladus takistab vaimulikul väärkohtlemisest teada anda, teevad piiskopid kõik, mis suudavad, et vältida edasist väärkohtlemist. Süüdlast püütakse igal viisil veenda oma tegude eest vastutust võtma ja ennast õigusorganitele üles andma. Tõsiasi, et süüdlane on oma piiskopile üles tunnistanud, muudab tõenäolisemaks, et lugupeetud Kiriku juht suudab teda veenda õigesti talitama.
Kui asi kohtusse jõuab
Kas Kirikut on kunagi laste väärkohtlemise pärast kohtusse antud? Jah. Kirikul on viimase aastakümne jooksul ette tulnud mõni harv juhtum, mille kohta oli tõendeid ning siis leiti sellele kohtuväline lahend. Kõikidel juhtudel pakub Kirik ohvrile nõustamist.
Laste väärkohtlemine ei ole aga ainult kirikute probleem. See on ühiskondlik probleem, ja nagu ülejäänud ühiskonna puhul on ka Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku arusaamine väärkohtlemisega seotud keerulistest asjaoludest süvenenud alates 1980ndate aastate algusajast, kui väärkohtlemine tõsise probleemina esile kerkis. Sellest ajast saati on Kirik seisnud silmitsi dilemmaga. Kuidas võib Kirik kaitsta oma lapsi, tõhusalt tegeleda kurjategijaga ja kaitsta ennast kohtus, kui süüdistused on eksitavad ja kohtuasjal puudub alus?
Püüdes potentsiaalse vandekohtu ees endale paremat positsiooni luua, on mõned juristid süüdistanud Kirikut tahtlikus laste väärkohtlejatele redupaiga loomises. Sellised süüdistused on Kiriku juhtidele ja liikmetele mõistetamatud ja täiesti alusetud. Väide, et Kiriku juhid väärkohtlejat varjaksid ja seda tehes enda lapsed ohtu seaksid, on absurdne.
Vaadelgem seda teemat laiemalt. Igal aastal algatatakse Ameerika Ühendriikides kirikute vastu sadu laste väärkohtlemise hagisid. Kuigi kas või üksainus juhtum on juba liiast, on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku vastu algatatud hagisid palju vähem kui võiks oodata organisatsioonilt, millel on Ameerika Ühendriikides üle kuue miljoni liikme. Üheks põhjuseks on Kiriku viimasel kahekümnel aastal tehtud suur töö selle probleemiga tegelemisel. Enamik hagisid puudutab juhtumeid, kus väidetav väärkohtlemine leidis aset ammu enne Kiriku praeguseid eeskirju ja koolitusprogramme.
Tähelepanu väärib ka üks teine oluline punkt. 2002. aastal alguse saanud vaimulikkonna poolt toime pandud väärkohtlemisjuhtumite tuvastamise plahvatusliku kasvuga kaasnesid süüdistused, et kirikud püüavad oma preestrite ja õpetajate väärtegusid kinni mätsida. Vastupidiselt sellele ei ole Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikut peaaegu kunagi kohtusse kaevatud väärkohtlemise pärast, mida piiskop oleks korda saatnud. Kiriku vastu esitatud hagid hõlmavad tavaliselt üht Kiriku liiget, kes on teist Kiriku liiget väärkohelnud. Tihti ei leidnud väidetav väärkohtlemine aset Kiriku valdustes ega olnud seotud ühegi Kiriku üritusega.
Ja sellistel juhtudel kaitseb Kirik ennast, mitte sellepärast, et sel oleks midagi varjata, vaid kuna püüab kaitsta lapsi.
Jumala sõna Kirikule
Järgnevalt väljavõte kõnest Kiriku ülemaailmsele liikmeskonnale president Gordon B. Hinckleylt Salt Lake Citys 2002. aasta aprillis.
„Selline väärkohtlemine pole midagi uut. On asitõendeid, mis osutavad sellele, et seda on esinenud läbi aegade. See on kõige põlastusväärsem, traagilisem ja kohutavam asi. Ma pean kahetsusega ütlema, et meie hulgas on siiski esinenud mõningaid väga üksikuid sellise koletisliku pahelisuse juhtumeid. Selliseid asju ei või heaks kiita ega sallida. Issand ise on öelnud: „Aga kes pahandab ühe neist pisukesist, kes minusse usuvad, sellele oleks parem, et veskikivi tema kaela poodaks ja ta uputataks mere sügavusse” (Matteuse 18:6).
Rahuprints, Jumala Poeg, kasutab siin väga karme sõnu.
Ma tsiteerin „Kiriku juhiste käsiraamatust”: „Kiriku seisukoht on, et vägivalda ei või mingil moel heaks kiita. Need, kes tarvitavad vägivalda ..,tuleb Kirikus vastutusele võtta. Neile ei tohiks anda Kiriku kutseid ega ka templisoovitust. Isegi pärast seda, kui isik, kes on tarvitanud lapse kallal seksuaalset või füüsilist vägivalda, saab Kiriku karistuse, kuid hiljem taastatakse tema osadus või ta võetakse uuesti vastu ristimise kaudu, ei peaks juhid kutsuma seda isikut ühessegi ametisse, mis on seotud laste või noortega, välja arvatud juhul, kui Esimene Presidentkond kiidab heaks vastava märke kustutamise isiku liikmekaardilt.
Kiriku esmane vastutus vägivalla juhtumite korral on aidata vägivalla ohvreid ja kaitsta neid, kes võivad olla kaitsetud edaspidise vägivalla eest.”
Nüüdseks oleme me selle probleemiga kaua tegelenud. Me oleme palunud piiskoppe, vaiajuhatajaid ja teisi sirutada käsi kannatanutele neid lohutades, neid tugevdades, andes neile teada, et see, mis juhtus, oli väär, et see kogemus ei olnud nende süü ja et see ei pea kunagi uuesti juhtuma.
Me oleme avaldanud trükiseid, loonud telefoniliine, kust Kiriku ametnikud võivad saada nõu nende juhtumite lahendamisel, ning pakkunud professionaalset abi VAP Perekonnateenistuse kaudu.
Need teod on sageli oma olemuselt kriminaalsed. Need on seaduse järgi karistatavad. Nõuandeliinil on võimalik saada professionaalsete nõustajate, kaasa arvatud juristide ja sotsiaaltöötajate soovitusi piiskoppe ja vaiajuhatajaid puudutavate kohustuste osas sellistes olukordades. Väljaspool Ameerika Ühendriike tuleks helistada vastava piirkonna juhatajale.
Kiriku töö on päästmistöö. Ma tahan seda rõhutada. See on hingede päästmise töö. Meil on soov aidata nii ohvrit kui ka süüdlast. Meie südamed pöörduvad ohvri poole ja me peame tegutsema, et teda aidata. Meie südamed pöörduvad süüdlase poole, kuid me ei saa sallida pattu, milles ta võib süüdi olla. Kui on toimunud süütegu, järgneb karistus.Kuritegu tuleb menetleda vastavalt riigi seadusteleja vastavalt vaimulikele ettekirjutustele. Tihtipeale lõpeb see Kirikust väljaheitmisega. See on delikaatne ja tõsine teema.
Siiski, me mööname ja peame alati möönma, et kui karistus on kantud ja õigluse nõuded täidetud, sirutab Kirik välja abistava ja lahke käe, et aidata. Võib esineda jätkuvaid piiranguid, kuid on ka lahkust.”