Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik organiseeriti ametlikult väikeses palkmajas New Yorgi osariigis 1830. aastal.
Kirikul läks aega 117 aastat, kuni esialgsest kuuest liikmest sai 1947. aastaks miljon liiget. Misjonäridel on olnud Kirikus tähtis osa selle algusaastatest peale, mil nad läksid Ameerika indiaanlaste maadele, Kanadasse ja 1837. aastal ka Põhja-Ameerikast välja Inglismaale. Ei läinud kaua aega, kui misjonärid tegutsesid kõikjal Euroopas ja kuni India ja Vaikse ookeani saarteni välja.
Kirik kasvas 1963. aastal – kõigest 16 aastat hiljem – juba kahe miljoni liikmeni ja veel kaheksa aasta pärast oli liikmeid kolm miljonit. Kiire kasvutempo on jätkunud ja iga kolme või vähema aastaga lisandub Kirikule umbes miljon uut liiget. See juurdekasv tuleb nii pöördunute ristimisest kui ka loomulikust kasvust laste sündimise kaudu.
Kiriku liikmeskond on praeguseks 15 miljonit.
Kiire ja püsiva kasvu mõjusid on näha paljudes maailma paikades, kus Kirik tegutseb. Geograafiliste piirkondade alusel moodustatud kogudusi jagatakse aeg-ajalt mitmeks. Seda näiteks juhul, kui need kasvavad liiga suureks ja seetõttu on neid raskem hallata ja kõik ei mahu korraga jumalateenistust pidama. Uusi hooneid valmib aastaringselt peaaegu iga päev, et pidada sammu kasvava liikmeskonnaga.
Rahvusliku Kirikute Nõukogu andmetel on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik teine kõige kiiremini kasvav kirik Ameerika Ühendriikides. Vaatamata oma kasvavale arvule hoiatab Kirik, et kasvustatistikat liialt ei rõhutataks. Kirik ei võrdle enda statistikat teiste kirikutega ega väida end olevat kõige kiiremini kasvav kristlik kirik vaatamata sellele, et press seda pidevalt väidab. Sellised võrdlused ei arvesta tihtipeale mitmete keeruliste tegurite, näiteks liikmete aktiivsuse ja suremuse, nende loetlemise ja registreerimise metoodikaga ja sellega, mida liikmeks olemine endast üldse kujutab. Samuti on kasvutendents üle maailma erinev. Sellele lisaks mõjutavad Kiriku tugevust paljud muud tegurid, kõige rohkem Kiriku liikmete pühendumus.