| Temple Square is always beautiful in the springtime. Gardeners work to prepare the ground for General Conference. © 2012 Intellectual Reserve, Inc. All rights reserved. | 1 / 2 |
„See on suurepärane kinnitus, et konflikte on võimalik lahendada aru pidades ja heatahtlikult.” – Mary Ann Glendon1
Kuuskümmend kuus aastat tagasi sai maailm rikkamaks dokumendi võrra, mis avardas inimsuhete väljavaateid. Seda nimetatakse inimõiguste ülddeklaratsiooniks, mis oli esimene sedasorti ülemaailmne kokkulepe.
Eri rahvuste, kultuuride, usundite ja poliitiliste ühenduste juhid tulid kokku, et seada sisse inimlikkuse standardid, mis kehtivad kõikjal ja kõigi kohta. Avalauses kuulutatakse, et „inimkonna kõigi liikmete väärikuse, nende võrdsuse ning võõrandamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus”.2
Teise maailmasõja ja holokausti koledustest ajendatuna väljendab see deklaratsioon ühist soovi arendada rahvaste vahel sõbralikke suhteid3 ja luua meie maapealne ühine tsivilisatsioon nii heaks kui võimalik.
Miks on inimõigused nii olulised?
Igaühel on usundile, rassile, soole ja rahvusele vaatamata teatud põhiõigused sel lihtsal põhjusel, et ta on inimene. Nende hulka kuuluvad õigus elule, vabadusele, turvalisusele, võrdsele kohtlemisele seaduse ees ning mõtte-, sõna- ja usuvabadus.
Need inimõigused kaitsevad nõrgemaid võimu kuritarvitajate eest ja toimivad puhvri ja vahekohtunikuna üksikisiku ja võimukandja vahel. Need normatiivid ja põhimõtted ohjeldavad loomulikku kalduvust teisi rõhuda. Inimõigused aitavad saada üle taunitavast arusaamast, et kelle võim, selle õigus.
Ülddeklaratsioon ei püüa mitte niivõrd neid õigusi tagada, vaid olla suunanäitaja, mis kujundab ideaale ja motiive ühise heaolu suunas. Inimõigused soosivad inimeste omavahelisi kohustusi ning tõstavad au sisse inimväärikuse tööl, usupraktikates, ühiskonnaga läbikäimisel ja pere kasvatamisel. Seetõttu soodustavad inimõigused ühiskonnaga läbikäimist demokraatlikul viisil. Kuid õigused ilma suhete ja kohustusteta ei vii kuhugi.
Usus kindel nii eraviisiliselt kui ka avalikult
Deklaratsiooni 18. artikkel on lühike, ent vägev: „Igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele; see õigus kätkeb vabadust oma usku või veendumusi muuta, samuti vabadust vabalt kuulutada oma usku või veendumusi nii üksikult kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt õpetuse, jumalateenistuse ja religioossete ning rituaalsete kombetalituste kaudu.”4
Usuvabadus ei ole pelk abstraktne põhimõte, millega tegelevad juristid ja seadusandjad. See on miski, mis pidevalt meie igapäevaelu pinnases kasvab ja areneb. Uskumused käivad meiega kõikjal kaasas. Need määratlevad, kes me oleme, ning ergutavad meid neid teistega jagama. Me soovime ümbritsevat ühiskonda ja maailma mõjutada. Seetõttu on meie isiklik ja avalik elu omavahel kokku põimunud. Vabadus, mis lubab meil end usuliselt väljendada vaid eraviisiliselt kodus või kirikus, ent mitte avalikult, on olemuselt tühine.
Ülddeklaratsiooni pärand
Inimõiguste sisseseadmine on saavutus, mille üle võib uhkust tunda. Inimõigused mängivad tänapäeva pluralistlikku maailma iseloomustavaid konflikte ja erimeelsusi ohjates elutähtsat rolli. Need aitavad meil tsivilisatsioonina üksteisega sammu pidada. Sihid, mille poole need püüdlevad, õilistavad inimeksistentsi ning sisendavad sündsus- ja vastutustunnet.
Õigusteaduste õpetlane Mary Ann Glendon selgitas, et „peaaegu kõik maailma põhiseadused, milles on välja toodud õigused, on kujunenud lähtuvalt või olnud mingil määral mõjutatud nendest põhimõtetest, mida on peetud kõige aluseks” inimõiguste ülddeklaratsioonis.5 Õigusraamistikud ja moraalinormid üle kogu maailma on sellest dokumendist ainest saanud. See seab rahvusvahelisi suhteid jätkuvalt võrdsetele alustele.
Maailm on inimõiguste järgimises kahtlemata ebatäiuslik. Endiselt võib kohata ebaõiglust ja jõledusi, kuid ülddeklaratsioon võimaldab neid ennetada, tagasi hoida või vähendada. Nagu kõik väärt asjad, nõuavad ka inimõigused meie usku ja valvsust.
Viited
1 Mary Ann Glendon, Facing History and Ourselves. „Mary Ann Glendon and the Universal Declaration of Human Rights”, 4. aug 2008.
2 Inimõiguste ülddeklaratsioon (vastu võetud 10. dets 1948. a, ÜRO üldnõukogu otsus 217 A (III), preambula.)
3 Inimõiguste ülddeklaratsioon (vastu võetud 10. dets 1948, ÜRO üldnõukogu otsus 217 A (III), preambula.)
4 Inimõiguste ülddeklaratsioon (vastu võetud 10. dets 1948, ÜRO üldnõukogu otsus 217 A (III), 18. artikkel.)
5 Mary Ann Glendon, Facing History and Ourselves. „Mary Ann Glendon and the Universal Declaration of Human Rights”, 4. aug 2008.