19. sajandi mormoonide migratsioon, mis sai alguse Illinoisis aastal 1846 ja jätkus seejärel läbi Iowa ja Nebraska, kuni leiti lõpuks pelgupaik Kaljumägedes, oli üks märkimisväärsemaid sündmusi Ameerika Ühendriikide suures läände rändamise ajaloos. Erinevalt tuhandetest teerajajatest, kes paremat elu otsides läände Californiasse ja Oregoni reisisid, ei rännanud mormooni teerajajad sinna vabatahtlikult, vaid seetõttu, et vaenulikud naabrid nad Illinoisist ja Missourist välja ajasid. Hiljem rändasid mööda mormooni teerajajate teed ka Euroopast tulnud pöördunud.
- Joseph Smithi surm 1844. aastal ja kasvav surve mormoonidele, et nad oma linna Nauvoo Mississippi jõe kaldal hülgaksid, ei jätnud Kiriku juhtidele muud võimalust kui taas mujale kolida. Esiti rajasid nad pelgupaiga nimega Winter Quarters tänapäeva Omahas Nebraskas. Seejärel suundus 1847. aastal Brigham Youngi juhtimisel esimene vankrite rodu läände Kaljumägede poole, teadmata täpselt, kuhu nad lähevad.
- Kui esimene grupp mormooni teerajajaid 1847. aasta suvel Soolajärve orgu jõudis, heitis Brigham Young pilgu tühjale kuivale tühermaale ja kuulutas: „See on õige paik.”
- 1849. aastal rajas Brigham Young Alalise Emigratsiooni Fondi, et abistada vaeseid viimse aja pühadest immigrante. Fond aitas umbes 30 000 immigrandil Briti saartelt, Skandinaaviast, Šveitsist, Saksamaalt ja Hollandist Ameerikasse jõuda. Seda oli üle kolmandiku kõigist Euroopa viimse aja pühadest immigrantidest sel perioodil.
- Et vähendada kulutusi kallitele vankritele ja härgadele, kasutasid umbes 3000 teerajajat puust käsikärusid, mis olid küllalt kerged, et neid üle suurte tasandike vedada. Üks käsikäru määrati ühele perele või viiele üksikisikule ja 18−20 inimest jagasid ühte telki.Käsikäru kandis kõigest 90 kilogrammi reisivarustust – ainult 8 kg inimese kohta. Iga hästiorganiseeritud kompaniid juhtis kogenud teejuht ja neile järgnes vähemalt neli varustust vedavat härjarakendit.
- Esimene käsikärude grupp asus teele Iowa Cityst Iowast 9. juunil 1856. Grupis oli 266 inglast ja sellele järgnes kaks päeva hiljem teine rühm umbes 200 inimesega. Need varajased käsikärurühmad saabusid edukalt Soolajärve orgu, kuid teekond ei olnud kerge. Teerajajate päevikud on täis lugusid karmist ilmast, vaenulikest indiaanlastest, kaasrändajate surmast ja pidevast nälja ja väsimuse käes kannatamisest.
- 1856. aasta sügisel leidsid aset kurvad sündmused, kui Willie’ ja Martini käsikärurühmad kokku 1000 inimesega oma rännakul talvel kimpu jäid. Mõlemat rühma vaevas toiduvarude vähesus ja raskused, nende hulgas varajased lumetormid, mis osutusid sajandi suurimateks tormideks. Üliväsinud rühmad seadsid end laagrisse Wyomingu tasandikele sügavasse lumme, kus üle 200 inimese suri nälja ja külma kätte.Kohe kui sõna nende täbarast olukorrast Salt Lake Citysse jõudis, algatati suur päästeoperatsioon.
- Hoolimata sellest, kas reisiti vankri või käsikäruga, hukkus teerajal siiski tuhandeid mormooni teerajajaid. Lähedased, nende hulgas lapsed, maeti tihti madalatesse haudadesse, mida kunagi ei külastatud.
- Enne 1869. aastal valminud ülemandrilise raudtee rajamist läbis alates 1847. aastast Brigham Youngi juhtimisel selle raske teekonna Utah’sse umbes 70 000 viimse aja püha. Teerajajate ühisel kogemusel on olnud suur mõju mormoonide kultuurile.Teerajajatest esivanemaid, kes selles rännakus osalesid, austatakse ja neist kõneldakse tihti mitte ainult perekonnakokkutulekutel, vaid ka koosolekutel teiste Kiriku liikmetega, kes leiavad inspiratsiooni teerajajate julgusest ja ohverdusest.