Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on juba üle 30 aasta Aafrika juurtega liikmeid preesterlusse pühitsenud.
See oli Kiriku ajaloos pöördeline hetk, mis oli tähtis Kiriku liikmetele Ameerika Ühendriikides kui ka Kirikule üle kogu maailma.
Entusiasm, millega Kiriku liikmed selle muudatuse üle maailma vastu võtsid, oli sel hetkel tähelepanuväärne. Ajakirja Newsweek religiooniuudiste ajakirjanik kirjutas 1978. aasta 19. juuni väljaandes:
„See ilmutus tuli jalakäijatele Salt Lake City tänavatel ootamatult. Üks mees, kes oli seadistanud oma kaasaskantava raadio Kirikule kuuluvale jaamale, helistas suures õhinas kaastöötajatele Kiriku peakontorites: „Nad teatasid just, et ka mustadel on võimalik preesterlus saada!” Mees nimega James Dawson, kes oli üks kahest Mormooni Tabernaaklikoori mustanahalisest liikmest, ütles teistele pühadele: „Mu usk on tugevdatud, ma olen väga õnnelik.”
| Temple Square is always beautiful in the springtime. Gardeners work to prepare the ground for General Conference. © 2012 Intellectual Reserve, Inc. All rights reserved. | 1 / 2 |
Igal pool helistasid põnevil musta- ja valgenahalised Kiriku liikmed üksteisele, lasid tänavatel autosignaali, kogunesid rühmadesse, et arutada teadeande üle, mis tuli nii ootamatult ja järgnes tolleaegse Kiriku presidendi Spencer W. Kimballi ja tema kaasapostlite äärmiselt olulisele vaimsele kogemusele.”
Newsweeki töötaja Woodward ennustas, et järgmisteks sammudeks on arvatavasti mustade koguduste loomine, mida juhivad mustanahalised vanemad.
Woodwardi ennustus peegeldab tolleaegseid seisukohti rassiküsimustes. Juba 1978. aastal, kümme aasta pärast seda, kui võrdõiguslikkuse liikumine muutis Ameerika ühiskonda, olid paljude osariikide kirikutes rassid põhimõtteliselt eraldatud. Enamik mustanahalisi kummardas koos teiste mustanahalistega ning valged koos valgetega. Mõned vähesed pühitsetud preestrid jutlustasid valgetest koosnevatele kogudustele ning veel aastaid leidis aset mitmesugune diskrimineerimine.
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus midagi sellist ei toimunud. Kogudusi ei eristatud rasside järgi. Kohtades, kus eri rassist ja rahvusest inimesed on ühes naabruskonnas elanud, on nad Kiriku ajaloo vältel ka alati koos Jumalat kummardanud. Juba mõnda aega enne 1978. aastat oli mustanahalisi ristitud liikmeteks, nad võisid jutlustada ning neile pakuti võimalust teha palveid kogudustes, milles enamik liikmeid olid valged – ning keegi ei nõudnud liikmetelt, et neil peaks selleks olema preesterluse amet.
1978. aastal tehtud muudatuse järel alustas Kirik kohe aktiivsete mustanahaliste meesliikmete preesterluse ametisse pühitsemist, ükskõik millises maailma osas nad Kirikus käisid. Esimene Aafrika tempel ehitati 1981. aastal Lõuna-Aafrikasse ning hiljuti pühitseti veel kaks templit, üks Ghanas ja teine Nigeerias.
2007. aasta Washington Posti pealkirjas seisis kokkuvõtvalt: „Ülemaailmne mormoonlus sai uue näo”. The New York Times kirjutas 2005. aasta artiklis linna ehitatud uuest Kiriku hoonest, et see on „üks rassiliselt integreeritumaid kogudusi Harlemi linnajaos, kus on peaaegu võrdsel hulgal nii mustanahalisi kui valgenahalisi jumalakummardajaid.”
Üldiselt soosivate meediateadaannete keskel on olnud ka mõned erandid, eriti tulises valimiskampaania õhkkonnas.
Mustanahaline New Jersey vaia juhataja (võrdne piiskopiga) Ahmad Corbitt lausus, et aeg-ajalt esitatud süüdistusi Kiriku suunas tuleks „näha nii, nagu need tegelikult mõeldud on”.
„Ma arvan, et kõik mõistavad, et inimesed ütlevad asju poliitilistel põhjustel, mis lihtsalt ei vasta tõele,“ sõnas Corbitt.
Corbitt juhib ühte kõige mitmekülgsemat vaia Kirikus. Kuigi liikmete hulgas on enamik inimesi valgenahalised, on tema kaheteistkümnes koguduses eri rahvusliku taustaga inimesi. Nendest kolmes koguduses kõneldakse hispaania keelt ning Corbitti enda kolmeliikmelises juhtkonnas on üks valgenahaline nõuandja ja üks Tongast pärit nõuandja.
„Kui keegi väidab, et Kirik on rassistlik, ei räägi ta oma kogemusest ning ta ei mõista, millist rassilist harmooniat me tegelikult Kiriku perekonnana naudime,” ütles Corbitt. „Võib-olla on keegi kusagil meie 13 miljoni liikmega Kirikus saanud aeg-ajalt negatiivse kogemuse osaliseks.Aga aastate jooksul pole ma ühelgi paljudest kohtumistest eri tasemel teenivate Kiriku liikmete ja juhtidega kogenud midagi, mis kuidagi sarnaseks rassismiga.”
Veel üks afroameeriklasest vaiajuhataja Tony Parker juhatab üheksat kogudust Atlanta piirkonnas, sealhulgas ühte, mida juhib mustanahaline piiskop. Parker on kuulunud mormoonide hulka 25 aastat.
Parker lausus: „Ma olen nüüd parem inimene, kui olin siis. Ma arvan endast paremini. Need on olnud aastad täis isiklikku arengut ja vaimset rikastumist.”
Parkeri sõnul on tal lihtne vastus väljaspool Kirikut olevatele kriitikutele.„Igaüks, kes arvab, et Kirik on rassistlik, peaks ise tulema ning vaatama, kas see tõesti nii on. Nad võivad istuda kirikus ilma osa võtmata ning vaadata ja kõneleda liikmetega.”
Kui temalt küsiti, kas ta on kohanud eelarvamusi teiste viimse ajade pühade poolt, vastas Parker: „Minu kogemus on olnud peaaegu täiesti positiivne. Ette on tulnud ka mõned erandid, aga ei midagi nii olulist, mis oleks kahjustanud mu isiklikku veendumust.”