Ringkonna konverents - Kirik Eestis 25

26. aprillil 2015 toimus tavapärasest pisut pidulikum ringkonna konverents, kuna tähistati 25 aasta möödumist päevast, mil Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik Eestis tegevust alustas. 25. aprillil 1990 toimus Tallinna Lauluväljakul pühitsusteenistus ja selle viis läbi apostel Russell M. Nelson Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. Lauluväljakul koguneti ka tänavu, 25 aastat hiljem, et tähistada imeliste sündmuste lahtirullumise algust ja edasikestmist.

Sajad konverentsile kogunenud liikmed said osa kahest koosolekust – üks peeti lauluväljaku nõlval, kus toimus 25 aastat tagasi ka pühitsemine, teine Laululava Sammassaalis. Esimesel koosolekul kõnelesid ringkonna juhataja Tarmo Lepp, esimene Eestis teeninud misjonär Harri Aho, siis vend Jussi Kemppainen, ning lõpuks Erki Kõiv, kes luges ette pühitsuspalve. 

Vend Jussi Kemppainen kutsuti 1989. aastal Soome misjoni juhataja vanem Steve Mechami eriliseks nõuandjaks, et aidata viia evangeeliumi Balti riikidesse. Ta nimetas seda kogemust kokkuvõtlikult rännakuks itta Issanda jalajälgedes ning tõi välja erilisi imesid ja õnnistusi, kuidas Issand evangeeliumi viimiseks Eestisse teed sillutas. 

Kuigi koosoleku ajal pihutas vihma, soojendas kuulajate südant Vaimu puudutus. Pärast koosolekut õhkas õde Eve Olgo, kes oli 18. Eesti päritolu Kiriku liige, kuidas kõik see imeline aeg talle meelde tuli.

Laululava Sammassaalis toimunud üldkoosoleku juhatas sisse Tallinna koguduse koor, dirigeeris vend Ka Bo Chan. Vanem Klebingat, kes koosolekut juhatas, teatas pärast, et tundus, nagu oleksid koos kooriga laulud kaasa ka inglid. Kõnelejateks olid ringkonna juhataja Tarmo Lepp, vend Aleksandr Timakov, Helsingi templi president vanem Pekka Roto, Balti misjoni juhataja vanem Harding ning õde Harding ja viimasena vanem Jörg Klebingat, teine nõuandja Ida-Euroopa piirkonna juhatuses. Järgmisena on välja toodud mõned teemad, millest juhataja Tarmo Lepp, juhataja Harding ja vanem Klebingati kõnelesid.

Juhataja Tarmo Lepp
Tema kõne keskendus vabaduse saavutamisele. Kuidas saavutada tõelist vabadust – et poleks midagi varjata, kaotada ega karta. Tõi näitena loo isast, kes palus oma 12-aastasel pojal teha ära teatud töö ning lubas selle eest veerand dollarit. Poiss ei viitsinud töötada ja kutsus seda tegema oma noorema 6-aastase venna. Vastutasuks lubas suurem vend, et väiksem vend võib senti enne õhtusööki enda käes hoida. Väiksem poiss oligi rõõmuga nõus, nägi kõvasti vaeva ja tegi töö ära. Õhtul saigi ta senti hoida. Kui isa seda nägi, oli ta hämmastunud ja teatas, et pole midagi nii hullumeelset veel enne kuulnud – et saad tasuks raha mõnda aega enda käes hoida. Kuid väike poiss vastas: „Sina, issi, teed ju sedasama.” See lugu näitlikustab, kui ajutine kõik selles maises elus on – saame seda vaid mõnda aega enda käes hoida. Seda tõsiasja mõistes ei karda me ajutisi asju kaotada ning oleme vabad.

Juhataja Harding
Juhataja Harding rõhutas, kui oluline on pidada hingamispäeva, et see oleks Taevasele Isale märk meie pühendumisest. Ta ütles, et see, kas järgmise 25 aasta pärast on Eestis vai või koguni vaiad, oleneb sellest, kuidas kummardame Jumalat hingamispäeval. Ta pani liikmetele südamele pidada meeles aega, mil meil taastatud evangeeliumi polnud, et mõistaksime, kui palju on see meid õnnistanud.

Vanem Klebingat
Ta jutustas, et tema vanaema oli pärit Tallinnast ning kolis pärast sõda Saksamaale, kus sündis hiljem tema, Jörg Klebingat. Vanem Klebingat jutustas ka, et noorena ei teadnud ta evangeeliumist midagi, ning talle meeldis rokkmuusika. Sedasi oli ta läinud 17-aastaselt ühele rokikontsertile ning kohtunud seal ühe teistest erineva poisiga, kes, tuli välja, elas temast vaid 10 min kaugusel. Poisid said omavahel headeks sõpradeks ning Jörg külastas oma uut sõpra mõni aeg hiljem. Ta tutvus noormehe emaga ja nad läksid poisi tuppa juttu ajama. Olles rääkinud kõigest muust, küsis Jörg korraga sõbralt (kuna märkas temas midagi erinevat), et kas ta käib mõnes kirikus. Poiss vastas, et jah, ta on tegelikult mormoon. Samal hetkel läks toast mööda poisi ema, kes oli mööda minnes nende juttu pealt kuulnud. Ema astus sisse, võttis voodi serval istet, vaatas Jörgile otse silma ja ütles: „Tead Jörg, see Kirik on õige!” See lihtne tunnistus liigutas noort Jörgi, ta tahtis Kirikust rohkem teada saada, kohtus misjonäridega ja sai lõpuks ristitud.

Vanem Klebingat teatas seejärel, et on tänulik, et see ema ei läinud lihtsalt edasi ega hakanud edaspidi mõtlema välja mingit plaani, kuidas Jörgile ääriveeri Kirikust rääkida. Ta lihtsalt tuli ja tegi seda. Siis ei teadnud see ema veel, et tänu tema tunnistusele saab noormehest tulevikus misjonär, piiskop ja üldjuht.

Vanem Klebingat tsiteeris kirjakohta Roomlastele 10:14, kus on öeldud: „Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?” Ta innustas liikmeid olema julgemad ning tõdes, et me ei saa pühapäeviti kirikus särada, kuid koju minnes valguse vaka alla peita.

Pärast koosolekut koguneti laulukaare alla, et teha ühispilt ja laulda koos kirikulaulu „Jumala Vaim“. Laulukaar on eestlastele püha. See on koht, kus nad on aastasadu igatsusest vabaduse järele või rõõmust selle üle lasknud oma häälel taevani tõusta. Kiriku tähtsat juubelit tähistades täitus laulukaare alune sadade liikmete ühislaulust, kes tähistasid vabadust selle vaimses mõttes – vabadust vaimsetest köidikutest, sest Kristuse kaudu oleme me „tehtud vabaks ja ei ole ühtegi teist nimetust, mille kaudu te võite vabaks saada.“ (Moosia 5:8)