Vanem M. Russell Ballard suri 95-aastaselt

Teatame kurbusega, et juhataja M. Russell Ballard, Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi tegevjuht, suri täna. Ta oli 95-aastane.

Juhataja Ballardist sai apostel 6. oktoobril 1985. Teda kutsuti Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi tegevjuhatajaks 16. jaanuaril 2018. Nagu Uue Testamendi aegseid apostleid, kutsutakse ka tänapäeva apostleid olema Jeesuse Kristuse erilised tunnistajad. Juhataja Ballard oli üks 15 mehest, kes juhivad kasvu ja arengut ülemaailmses Kirikus, millel on üle 17 miljoni liikme.

Kiriku president Russell M. Nelson ütles: „Juhataja Ballard ei olnud kunagi otsustusvõimetu. Ta teadis täpselt, mida Issand õpetas ja kuidas seda võib rakendada isiklikus elus ning kuidas see võib tuua rõõmu ja õnne.”

„Me töötasime lähedalt koos ja mulle meeldis alati tema soe maneer,” ütles vanem Dallin H. Oaks Esimesest Presidentkonnast, kes istus juhataja Ballardi kõrval Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis rohkem kui kolm aastakümmet. „Ta oli mees, keda võis usaldada. Ja ta oli mees, kes sind usaldas.”

Juhataja Ballardist jäid maha tema seitse last ning palju lapselapsi ja lapselapselapsi.

Matusega seotud üksikasjad ootavad kinnitamist.

Tööeetika õppimine varakult

Melvin Russell Ballard sündis Utah’ osariigis Salt Lake Citys 8. oktoobril 1928. Tema vanemad olid Melvin R. ja Geraldine Smith Ballard. Ta õppis oma elus varakult tööeetikat autode müügifirmas. Tema isa rajas Ballard Motor Company ja noor Russell, ainukese poisina nelja lapsega peres, töötas firma igas osakonnas, kaasa arvatud teismelisena  kasutatud autode parklas autosid ümberpaigutades.

Need kogemused panid aluse töömustrile, mis teenis juhataja Ballardit kõikides tema elutahkudes. Ta ütles: „Õppisin oma isalt, et kui sa midagi alustad, siis sa pead selle ka lõpetama. Lõppude lõpuks toob see sulle rahulolu. Sa kas võidad ja sellest tuleb miski kasumlik või sa saad teada, et see ei toimi ning eemaldud sellest, kuid sa ei kõhkle kunagi, kas peaksid selle juurde jääma.”

Selline vastupidav suhtumine osutus tema elu jooksul mitmeti vajalikuks, kaasa arvatud tema ajal Utah’ ülikoolis, tema karjääris auto-, kinnisvara- ja investeerimistööstustes ning erinevates Kiriku ülesannetes.

„Tema ärikogemused tulid talle kasuks uurivate küsimuste küsimisel, mida tuleb küsida, kui soovitatakse uut programmi või kaaludes, kas me kasutame vahendeid efektiivselt,” ütles president Oaks.

Kiriku juht, kelle veenides voolas prohvetite veri

Juhataja Ballardi kabinetis olid kolme tunnustatud Kiriku juhi büstid: Kiriku rajaja Joseph Smith ja tema vend Hyrum (juhataja Ballardi vanavanavanaisa) ning ka Hyrumi poeg, president Joseph F. Smith, kes oli Kiriku kuues president. Nende pärand kristlike jüngritena, mis kaasab ka Josephi ja Hyrumi märtrisurma 1844. aastal, motiveeris juhataja Ballardit kuni surmani.

„See oli uskumatu, kui mõistsin, kes nemad olid ja kes mina olin,” ütles juhataja Ballard 2019. aastal. „Olen pidevalt teadlik sellest, et mul lasub kohustus lihtsalt juba seetõttu, et olen nendega seotud. Ma kuulen neid pidevalt ütlemas: „Tee seda, tee midagi tegemist väärt! Hakka tegutsema, ära lihtsalt istu!” Nad olid tegutsejad. Nad pidid olema tegutsejad.”

Ta soovis, et iga viimse aja püha, kaasa arvatud tema lapsed, mõtiskleksid sügavalt varajaste Kiriku juhtide usus elatud elude üle. Ta ütles oma pojale Craigile, kes oli sel ajal 19-aastane misjonär: „Pea meeles, et sinu veenides voolab prohvetite veri.”

Craig mäletab, et mõtles: „No nii, ei mingit survet. [Mu isa] vaatas [neid büste] oma kabinetis iga päev ‥ ja ma arvan, et ta tundis, et peab endast parima andma. Ta sisendas ka meisse seda sama.”

President Nelson ütles, et pöördumine, pühendumus ja pühitsemine „olid [juhataja Ballardi] veres. „Kas suudate ette kujutada? Meil oli au istuda mehe kõrval, kes oli Hyrum Smithi lapse‑lapse‑lapselaps. Ja Joseph Smith oli tema vanavanaonu. Iga päev tunnen tänuvõlga au eest suhelda nende austatud ja lugupeetud juhtide otsese järglasega. Temas oli seesama ausameelsus, mis neil oli.”

Tema teenistus Kirikus sisaldas ka aega noore misjonärina Inglismaal; teenimist piiskopi, Kanada Toronto misjoni juhatajana, seitsmekümnete juhatuse liikmena ning rohkem kui kolm kümnendit apostlina.

Juhataja Ballard ütles: „Ma ei teeks seda raha eest. Te ei saaks palgata mind raha eest tegema seda, mida mul palutakse teha Kaheteistkümne Kvoorumi liikmena. Kuid teha seda Issanda heaks on kõige suurem au, mida saaks kunagi inimesele anda. Me oleme Issanda Jeesuse Kristuse elu ja teenimistöö tõelisuse tunnistajad.”

Juhataja Ballard võttis seda kohustust tõsiselt, olgu siis Kiriku misjonärinõukogu endise esimehena (see hõlmas ka misjonitöö juhise „Jutlusta minu evangeeliumi” väljatöötamist), mil ta vastutas rohkem kui 50 000 misjonäri eest, või viie tütre ja kahe poja isana.

Eriline tunnistaja, eriline isa

Juhataja Ballard ütles, et mõned tema kõige paremad kogemused pärinesid oma lastele Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetamisest. „Sa õpid õpetamishetki kinni püüdma ning kui oled ärkvel ja valvel, siis tulevad nad kaasa, ning kui need hetked tekivad, siis on see igale isale häbi, kui ta magab maha võimaluse õpetada oma lastele mõni põhimõte.”

Üks nendest hetkedest saabus 1980ndate lõpul, mil juhataja Ballardist sai apostel. Tema noorim poeg, Craig, tunnistab, et ta oli natukene pahane, sest tema isa oli ülesannete tõttu tihti kodust ära. Ei olnud lihtne jagada meest, keda tema kutsus isaks, viimse aja pühadega üle kogu maailma. Craig ütles: „Ma ei mõistnud seda noorena.” Õnneks tajus juhataja Ballard seda valestimõistmist. Märgates õpetamisvõimalust, võttis juhataja Ballard Craigi Kiriku ülesannete täitmiseks Tongasse ja Samoasse kaasa.

Craig ütles: „Kui läksime lennukilt maha, siis esimest korda mõistsin, kuidas teised teda nägid. Paljud olid kõndinud kaks päeva, et tulla ja näha hetkeks apostlit. Sel hetkel muutus selle isiku lähedalt tundmine koormast õnnistuseks.”

Craig ütles, et see oli juhtaja Ballardi and mitte ainult öelda inimestele midagi, vaid ka neid õpetada.

Ta ei öelnud lihtsalt: „Lepi sellega. Ta teadis, et ma pean seda mõistma, ja ma pidin tema kutset toetama,” ütles Craig. „See oli suurepärane õppimiskogemus ja ta on seda mitmel korral ainulaadsel viisil korranud. Ta ei olnud mitte ainult eriline tunnistaja, vaid ka eriline isa.”

Teine õpetamisvõimalus tuli, kui tema koolis käiv tütar Tammy mängis sõpradega autos, mis tagurdades teise auto ukse ära mõlkis. Tammyt valdas kabuhirm, kui ta sai teada, et auto, mida ta pidas isa omaks, kuulus tegelikult kellelegi teisele. Juhataja Ballard ütles, et kui ta naasis koju ja nägi oma tütre näoilmet, siis ta teadis, et pidi andma talle kogu tähelepanu. „Õpetasin talle, et ta oli palju tähtsam kui see Cadillac, mille ukse ta oli lõhkunud, ja et see, mis juhtus tema elus ning kui väärtuslik ta mulle oli, oli palju tähtsam. Auto saab korda teha, kuid kui tema teeb elus midagi valesti, siis seda oleks palju raskem korda teha.”

President Nelson ütles: „Jääme teda mäletama kui suurepärast abikaasat ja isa. See oli tema jaoks kõige tähtsam. Ta näitas meile suurepärast eeskuju, kuigi paljud asjad vajasid tema tähelepanu. Tema perekond oli alati tähtsuselt esimene.”

Aastate jooksul õppisid juhataja Ballardi lapsed lootma tema vaimsele tugevusele. Tema lahkunud abikaasa Barbara ütles: „Kui olime misjonil Kanadas, siis meie väike poiss oli just alustamas kooliteed ning ei tundnud mitte kedagi. Ta oli hirmul. Abikaasa viis ta oma kabinetti, põlvitas temaga ning palvetas Taevase Isa poole, et Ta aitaks tal sõpru leida. Nad palvetasid nii mitu päeva järjest. Ta aitas mitut meie lastest nii, kui neil olid erilised vajadused.”

Ballardid mitte ainult ei palvetanud koos, vaid ka mängisid koos seiklusrikastel perepuhkustel. Juhataja Ballard meenutas ühe esimestest tootmislindilt tulnud karavanautoga tehtud reisi Californiasse. Ta ütles: „Viisin nad Hiinalinna ja kõik San Franciscos vaatasid seda suurt asjandust, näitasid näpuga ning naersid. Ma ei leidnud selle parkimiseks kohta, seega teised läksid Hiinalinnas maha ja mina sõitsin mööda San Francisco künkaid ringi, kuni lõpuks said kõik peale tulla.”

Abiellumine oma „ingli” Barbaraga

Juhataja Ballard ei saanud oma perekonnast rääkida ilma Barbarat kiitmata. „Ta on lihtsalt ingel. On kohutavalt raske elada kellegagi, kes on peaaegu täiuslik,” ütles ta. Nad kohtusid kooli alguse peol Utah’ ülikoolis. „Ta mitte ainult ei olnud ilus, vaid tal oli ka särav isiksus. Teadsin kohe alguses, et soovin temaga abielluda, kuid ta ei jaganud samu tundeid. Tema veenmine oli natuke keeruline. Naljatlen, et tema veenmine minuga abielluma oli parim müügitöö, millega ma kunagi hakkama sain.”

Juhataja Ballard kiitis Barbarat suurepärase emana, kelle rahulik maneer muutis kodu rohkem taevasarnaseks. „Kui küsiksite, siis kõik seitse meie last ütleksid, et nad ei ole kunagi kuulnud oma ema meie kodus häält tõstmas. Ta ei teinud seda mitte kunagi. Tema loomuses on võimekus toimida kriisis väga rahulikul ja tasasel viisil. Ta on armas, ta on armastav, ta on hooliv, ta on valvas ja tema lapsed jumaldavad teda. Ei ole mitte kedagi teist maailmas, keda meie lapsed austaksid rohkem, kui nende ema.”

Nende teine laps, Holly, on nõus. Ta ütles, et nende vanemate armastus ja austus teineteise vastu mõjutas tema ja tema õdede-vendade käitumist elu muutval viisil.

„Me tundsime, et parim koht oli kodu ja olla seal keskkonnas, sest meie vanemad olid teineteise vastu nii head,” ütles ta. „Ma õppisin kõiki austusega kohtlema. Ja nad tegid seda meie kui laste suhtes väga hästi.”

President Oaks, kes kutsuti Kaheteistkümne Apostli Kvoorumisse üks aasta enne juhataja Ballardit, on öelnud, et ta „imetleb viisi, kuidas juhataja Ballard on kohelnud oma igavest kaaslast Barbarat”. „Mõlema vananedes on ta olnud suurepärane abikaasa. Nii hoolitsev. Nii õrn.”

Barbara suri 86-aastasena 1. oktoobril 2018. Oma pikas võitluses mitme terviseprobleemi, kaasa arvatud Alzheimeriga, oli ta graatsiline ja võttis asja huumoriga.

„Ma olen väga tänulik, et tean, kus on minu kallis Barbara, ja et saame taas olla koos oma perega kogu igaviku,” ütles juhataja Ballard üldkonverentsil, mis toimus viis päeva pärast Barbara surma.

Üks ühele teenimine

Juhataja Ballardi õrnad tunded oma pere suhtes kandusid üle ka inimestele, keda ta kõnepuldist õpetas. 1980. aasta üldkonverentsi kõnes kutsus ta viimse aja pühasid üles saatma talle abivajajate nimesid. Vastutasuks lubas ta kirjutada neile inimestele julgustava kirja. Üle kogu maailma saadeti sadu kirju. Lõpuks kirjutas juhataja Ballard üle 600 julgustuskirja vaimset abi vajavatele inimestele. Üks kirjasaaja kirjutas: „Ma tunnen, et sinu kiri oli minu elu suurepärase muutuse algus ning ma tänan sind südame põhjast.”

President Ballard ütles: „Me peame ulatama abikäe sellele ühele. Me peame otsima viise, kuidas saame aidata üksteist sellel surelikkuse teel. Ma usun, et sügaval sisimas on inimesed head ning tahavad teada, mis on tõde, kuid nad ei tea, kust seda leida. Nad küsivad: „Kes ma olen? Kust ma tulin? Miks ma olen siin? Kuhu ma lähen? Kuhu see kõik viib? Kuhu see mind viib?””

Juhataja Ballard vastas nendele küsimustele raamatus „Our Search for Happiness” (1993), mis aitas õpetada teistele Kirikust ja nende eesmärgist elus. Juhataja Ballard oli ka raamatu „Counseling with Our Councils” (1997) autor, mida kasutavad paljud Kiriku kohalikud juhid.

Kõikide oma kogemuste keskel nii abikaasa, isa kui ka apostlina vaatas juhataja Ballard Jeesuse Kristuse poole kõikides asjades inspiratsiooni ning kinnituse leidmiseks. Tihti kandis ta väikest pilti Päästjast oma rinnataskus, et leida rasketel päevadel julgustust.

„Alati kui teda tabas heidutus, võttis ta selle välja, vaatas [Jeesuse Kristuse pilti] ja mõtles: „Ma saan sellega hakkama. Ma saan Tema jaoks hakkama kõigega,” ütles Holly.

Juhataja Ballard õppis, et Jeesuse Kristuse evangeelium on muutuvate väärtuste maailmas ankur. „Ma olen veendunud, et need, kes on ankurdatud oma usus Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamisse ning prohvet Joseph Smithi misjonitöösse ning ilmutustesse, mis on Kirikusse tema kaudu tulnud, mis kinnitavad ja kuulutavad, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg ning et evangeelium on maa peal, nemad suudavad hakkama saada oma elus kõigega.”